Lund peaaegu pole, aga maailmameistrivõistlused on

15aastane Rakvere neiu Kaisa Rooba lausa lendab jäisel rajal võiduka finiši poole - tema kullavõit oli avapäeval Eesti koondisele suur meeldiv üllatus. Foto: Matti Kämärä

Suusastaadionil on püsti paarikümne riigi lipud. Kõlavad kümned keeled. Sagimas on sadu suuskadega sportlasi. Männimetsas piiluvad lumelaikude vahelt välja samblatuustid. Suusarada on kõige kiuste olemas - olgugi et mitte lumine, vaid pigem jäine. 

Eile Pannjärvel alanud ja kuni pühapäevani kestvad  suusaorienteerumise juunioride ja veteranide maailmameistrivõistlused  ning noorte Euroopa meistrivõistlused on toonud Ida-Virumaale viissada sportlast ja veel ligikaudu sada nende abilist 20 riigist.

Korraldajate närvide mäng

Suurvõistluse esialgsele asupaigale Põlvale jäi osaks pidada vaid võistluse pidulik avatseremoonia teisipäeva õhtul. Kogu võistlusprogamm tuli tuua lumepuuduse tõttu üle Ida-Virumaale.

Maailmameistrivõistluste peakorraldaja, ühe läbi aegade Eesti edukama orienteeruja Nikolai Järveoja närve on viimased nädalad korralikult närinud.

Eile ennelõunal, kui Pannjärvel käisid esimesed võistlussõidud, võis ta tunda siiski kergendust, et nähtud vaev on end tasunud ja kõik toimib. Sellele, kui palju võistluste ületoomine lisakulusid on toonud ja kuidas eelarve lõhki löönud, ta praegu ei mõtle - tähtis on, et pühapäevani kestev sündmus laabuks tõrgeteta finišini ja osalejatel jääks Eestist vaid head emotsioonid.

Ta meenutab, et otsus võistluse ületoomiseks sündis kaks nädalat tagasi kriisitoimkonna koosolekul. "Kaalusime igasuguseid variante, ka neid, mis olid Põlvale lähemal, kuid tegime eelluuret ja otsustasime Ida-Virumaa kasuks. Siin on väga hea baas ja kõik vajalik olemas," rääkis ta.

Tema sõnul on juba üle-eelmisest pühapäevast saati neli meest tema korraldusmeeskonnast mootorsaanidega Kurtna järvede vahel metsas orienteerujate radade võrgustikku loonud. "Poisid on väsinud, aga kui nüüd võistlus hakkas pihta ja saame osalejatelt head tagasisidet, siis see ongi parim tasu nähtud vaeva eest," tunnistab Järveoja.

Ta lisab, et kõigi vintsutuste kiuste oli Jumal siiski korraldajatele ja osalejatele ka pisut armuline, andes eilseks ühe miinuskraadi. Päev varem oli olukord päris kriitiline, sest Pannjärve suusastaadionil oli veekiht peal ja selle ärajuhtimiseks tuli labidaga raiuda kraavikesi ning metsa vahelgi jäi lumeraase silmanähtavalt vähemaks.

Siberist lumevaesesse Eestisse suusatama

Rootsi juunioride koondise treener Ann Ehman tunnistas Põhjarannikule,  et võistlusolud olid väga rasked. "Lund on väga vähe. On raske nii sõita kui orienteeruda. Aga tingimused on samas kõigile võistlejatele võrdsed," ütles ta, tunnustades rajameistrite tööd, sest kõik mõistavad, et sellistes oludes ei ole rada olnud lihtne teha.

Kui paljud võistlejad ööbivad Põlvamaal ja sõidavad iga päev 180 kilomeetrit bussidega edasi-tagasi, siis osa koondisi on eelistanud siiski majutust võistluspaiga lähistel. Rootsi koondis leidis ligemale nädalaks ajaks pesa Sillamäel hotellis Krunk. "Tunneme seal end väga hästi," sõnas Ehman.

74aastane Juri Sidorov tuli Pannjärvele otse Siberi südamest Tomskist, kus praegu ulatuvad hanged vöökohast kõrgemale ja külma on 15-20 kraadi. Ta lendas Tomskist Moskvasse, sõitis rongiga Pihkvasse, autoga toodi ta Eesti piirini, sealt edasi jõudis ta bussiga Põlvasse ja nüüd teeb iga päev sealt edasi-tagasi bussireisi Pannjärvele.

"Meid hoiatati, et Eestis pole lund, aga vaatan üllatusega, et siin saab sõita küll," rääkis Sidorov eile, kui oli lõpetanud oma suuskade määrimise. Tal poleks midagi sellegi vastu, kui rada vesisem oleks. "Noored tuiskavad jäistest laskumistest pöörase kiirusega alla. Meiesugused vanamehed peavad ikka suusad alt võtma. Muidu murrame veel kondid," arutas ta.

Pool sajandit orineteerumisega tegelnud Sidorov oli Tomskis üks selle ala nii-öelda sissetoojaid. "Nüüd olen teenekas veteran, aga ikka käin mööda ilma veel võistlemas. Mulle meeldib orienteerumise puhul etteaimamatus. Ise valid, millist teed mööda kulged. See ei ole mingi 100 meetri jooks, kus kõik käib mööda joont," rääkis ta, mis teda siiani lemmikala juures hoiab.

Eestil esimene kuld käes

Juba avapäev tõi Eestile ka kuldmedali. 15aastane Kaisa Rooba tuli Euroopa meistriks. Rakvere neiu tegi lühirajal tehniliselt veatu võistluse ning edestas ka kõiki kogenumaid konkurente.

Ida-Viru noortest olid osalejate seas Jonne Rooma ja Mariethe Niglas. Rooma rääkis, et napi lumega lainelisel rajal oli küllaltki keerukas liikuda. "Aga siiski sai igalt poolt  suuskadega läbi. Ühe punktiga panin natuke metsa, see jääb kripeldama, aga ehk järgmine kord läheb paremini," rääkis Jonne, kellele see oli esimene nii suur võistlus.

Tema ema Kadre Maalma, kes ise veteranide seas võistleb, ütles, et orienteerumisel on kõige tähtsam mõistus tööle panna. "Pead oskama olukorras, kus pulss on kõrge ja piimhape jalgades, maastiku ja kaardi niimoodi kokku panna, et loed seda nagu raamatut," võttis ta kokku selle ala põhitõe.

Ka Mariethe Niglas tunnistas, et võistlus ei läinud kõige paremini, kuna tuli sisse  vigu mitme punkti võtmisel.  "Aga rada kannatas täitsa sõita, arvasin, et on hullem," ütles ta.

Ema Piret vaatas  finišis Mariethe suusapõhjad üle ja hindas, et need säilisid lumevaesel rajal päris hästi. Ka suuskade määrimine oli ema Pireti töö. "Väga hea töö!" tunnistab Mariethe ja nõustub, et ilmselt palju parem kui norralastel, kes on Sotši olümpial määrimisega korduvalt alt läinud.

Jonne Rooma tuli eile W17 klassis 35 osaleja seas  22. kohale, Mariethe Niglasel oli W20 klassis 37 võistleja seas 33. aeg.