Ida-Virumaa ukrainlased on rahvuskaaslaste pärast mures

Irina Kiviselg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahutused Kiievi kesklinnas on kestnud juba mitu kuud ning olukord muutub iga tunniga üha dramaatilisemaks.
Rahutused Kiievi kesklinnas on kestnud juba mitu kuud ning olukord muutub iga tunniga üha dramaatilisemaks. Foto: SCANPIX

Statistika andmeil elab Eestis veidi üle 4000 Ukraina kodaniku, Ukraina päritolu on aga palju rohkem eestimaalasi - ainuüksi Ida-Virumaal elab umbes 3000 Ukraina juurtega inimest. Meie regioonis tegutsevad aktiivselt ukraina kultuuriseltsid, ning Põhjarannik uuris, mida arvavad nende juhid sündmustest, mis leiavad praegu aset nende ajaloolisel kodumaal.

"See, mis praegu Ukrainas toimub, ei lase rahus magada ja elada," vastas Sillamäe Ukraina kaasmaalaskonna esimees Larissa Žitnik. "Muidugi hoiame me kõik sündmustel silma peal, mina vaatan Ukraina televisiooni, loen internetist teavet, suhtlen võimalust mööda tuttavatega Ukrainas. Olen sügavalt veendunud, et ka kõige kehvem rahu on parem kui sõda, aga nagu näha, ei otsi Ukraina võimud võimalust dialoogiks, lubadusi antakse vaid silmapetteks, manipuleeritakse inimestega. Rahvas on väsinud, ei usalda kedagi ega taha taas kord petta saada… Kõige hullemaid asju juhtub riigis siis, kui võimud ei kuule rahvast ega ole temaga."

Larissa arvab, et Venemaa telekanalitelt edastatav info ei kajasta pahatihti juhtunut objektiivselt.

"Vene keelt kõnelevad inimesed, kellel ei ole piisavalt infot, otsustavad sageli selle arvamuse põhjal, mis neile peale surutakse," arutleb Larissa. "Seetõttu oleme tänulikud ajakirjanikele, kes on kohapeal esireas ning püüavad raskuste kiuste rääkida ja näidata tõtt. Järeldused teeb igaüks ise. Millega lõpeb vastasseis? Küsimus on retooriline, kuid mina isiklikult olen iseäranis mures Maidani paremäärmusliku rühmituse Paremsektor pärast - on näha, et nendel inimestel ei ole enam midagi kaotada ning nad on "oma õiguse" eest valmis elu andma.

Ukraina  ajalooline kogemus on näidanud, et meie slaavi rahvas paistab silma just sellega, et läheb lõpuni välja, kui usub ideesse. Inimeste meeleolude põhjal otsustades on nad paljuks valmis. Kahjuks on ajalugu näidanud sedagi, et mitte alati ja mitte kõik juhid ei ole jäänud rahvaga lõpuni. Millega seekord kõik lõpeb?"

Larissa ja tema aatekaaslased leiavad, et Ukraina peab ise lahendama oma probleemid, millesse ei peaks sekkuma võõrad ei idast ega läänest.

"Meil jääb üle palvetada, uskuda kainesse mõistusesse - kui riigijuhtidel on säilinud kas või kübeke mõistust, peavad nad tegema kõik, et hoida ära suurt sõda."

Hing ei laula  

Aprillis on Vodograil 15 aasta tähtpäev, millele oli kavas pühendada mitmeid üritusi, ning juba 22 . veebruaril kutsuti külalised pidulikule kontserdile. "Ei tea, mida teha - praegu hing ei laula, vaid mattub pisaraisse," nendib Larissa. "Tuleb repertuaar täielikult välja vahetada, mis on tehniliselt keeruline, või kontsert sootuks ära jätta - võimatu on rõõmustada, kui on selline õnnetus juhtunud."

Koolilaste kava, mis on pühendatud Tarass Sevtšenko 200. sünniaastapäevale ja toimub märtsis, ära ei jäeta, kuna tema luule on praeguste sündmuste taustal iseäranis aktuaalne. Peamised üritused on kavas 25.-27. aprillini, kuid esialgu ei olda kindlad, et pidustused toimuvad.

"Me oleme nende aastatega väga palju teinud selleks, et ukrainlasi ei seostataks Eestis ainult viina, peki ja laiade pükstega, vaid et inimesed teaksid, et meil on ilusad traditsioonid, õpetlased, teaduse, kultuuri ja teatri suurkujud. Olen alati olnud oma ajaloolise sünnimaa üle uhke, aga see, mis seal praegu toimub, on hirmus. Kuidas saame aidata? Me ei saa poliitikasse sekkuda kummaltki poolt, kuid peame sõpradega sidet, oleme neile moraalselt toeks."

Televiisori juurest lahkumata

Tatjana Ivuškina, Kohtla-Järve ukraina kultuuriseltsi esimees, ütleb, et eile jäi neil esimest korda ära kavandatud kohtumine.

"Inimesed vist ei lahku ekraanide juurest, istusin isegi eile kella kaheni öösel ja kell seitse hommikul panin teleri jälle mängima," räägib ta.

"Ukraina kanalil News 24 edastatakse kogu aeg otseülekannet. Kohutav vaatepilt, kannatanuid on juba üle 300. Täna öösel saabus Kiievisse 18 bussitäit inimesi Lvovist ja Ivano-Frankovskist. Üks "võitleja" ütles intervjuud andes, et tuleb Iseseisvuse väljakule (Maidanile) juba viiendat korda ning seekord lahkub ainult võiduga…

Mina isiklikult ei ole kellegi poolt, kuid ei saa aru, miks ei õnnestu lahendada probleeme rahumeelselt ning mis valitsus see niisugune on, kes sel juhtuda lasi. Õnneks on minu kõige lähem, ema, minu kõrval, aga Dnepropetrovskis elavad samuti sugulased. Seal on esialgu rahulik, kuid inimesed kirjutavad, et linnas muust ei räägitagi kui sellest, kes käis Kiievis ja kui palju seal teenis. Neile, kes "seisid" Iseseisvuse väljakul, maksti 10 eurot ööpäeva eest, sellist raha on Ukrainas praegu väga raske teenida."

Kohtlajärvelased kavatsevad lähipäevil helistada Ukraina saatkonda Eestis, et küsida, kas saab kuidagi aidata. "Näiteks korraldada humanitaarabi aktsioon, seal on ju palju kannatanuid, vahest on neil vaja ravimeid või veel midagi," oletab Tatjana.

"Nutsin kogu õhtu"

Nii tunnistas Narva Ukraina kaasmaalaskonna esimees Galina Maljarova. "Mehel oli teisipäeval sünnipäev, aga kuidas me saime pidutseda, kui Kiievis surevad meie kaasmaalased? Siiani ei suuda rahuneda. Kogu meie pere on Ukrainast pärit, seal on palju sõpru ja sugulasi, oleme nende pärast väga mures. Praegu tunnevad kõik meie kaasmaalased sama, ja mitte ainult nemad - kõik kainelt mõtlevad inimesed. Eemalt on raske otsustada, kellel on õigus, aga on kohutav, kui inimesed surevad ja kui kannatavad süütud."

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles