Müstilise haisu jälgedes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Möödunud aastal hakkasid Sillamäe elanikud kaebama ebameeldiva haisu üle, mis linnas aina levib. Novembris täheldati vastikut lehka nii Narvas kui ka Narva-Jõesuus. Alates eelmise aasta suvest on Kohtla-Järve elanikud meie toimetusse aeg-ajalt helistanud ja kurtnud, et pikemat aega levib linnas lämmatav lõhn, kuid keegi pole midagi suutnud ette võtta.
Kõigi nende juhtumite puhul on üks ühine nimetaja: haisu tekitajat pole üheselt suudetud tuvastada. Oletatakse küll, et ebameeldivad aroomid on küll ühe, küll teise tööstusettevõtte või jäätmeobjekti süü, ent konkreetselt ei saa kellelegi näpuga näidata.
Ka keskkonnainspektsioon kehitab õlgu ja ütleb, et haisuallikaid on raske kindlaks teha, sest inimese nina on sageli tundlikum kui kallite mõõteaparaatide sensorid ning kehtestatud saastenormid.
Ent selline tõdemus ei tohiks ju kedagi lohutada. Kuigi jah, tuleb arvestada, et investeeringutele vaatamata pole tänapäeva tööstusettevõtted veel suutelised saastevabalt tootma ning mõninga reostusega tuleb arvestada. Samas on valitsus aastate vältel õigustanud pidevat keskkonnatasude tõstmist sellega, et keskkonnamaksud peavad korvama selle kahju, mille saastajad keskkonnale tekitavad.
Aga sellisel juhul ootaks ka, et riik, kes siit miljonite viisi keskkonnamakse kokku kraabib, panustaks rohkem siinsesse keskkonnaseiresse. Et me ei peaks 21. sajandil vastiku haisu ilmnedes süüdistama inimeste tundlikke ninasid, vaid suudaksime kiiresti ja kindlalt tuvastada reostuse algallika.