Sihid peavadki kõrged olema

Sel nädalal kirjutas üks Venemaa suuremaid uudisteportaale Gazeta.ru Ukraina sündmuste taustal, et pärast N. Liidu lagunemist pole ükski endine liiduvabariik suutnud ennast normaalseks riigiks üles ehitada. Ehk siis: seal on parlamendid, mis on täidetud marionettidega, neid riike juhivad sisuliselt diktaatorid, kes erisuguste trikitamistega on demokraatiat imiteerides taganud endale pikaaegse võimulejäämise jne.

Autor võtab nendest riikidest rääkides nad kokku ühise nimetajaga SRÜ.

Tõepoolest, kui juttu oleks ka Baltikumist, siis ei saaks sellega kuidagi nõustuda. 1991. aastal oma iseseisvuse taastanud Eesti, Läti ja Leedu on algusest peale ning sihikindlalt pingutanud selle nimel, et saada demokraatlikuks riigiks, kus peamine sõnaõigus on rahval. See, et Eesti tähistab tänavu 10 aasta möödumist astumisest ELi, on kinnitus, et meil on Euroopa mõistes normaalne riik oma demokraatlike institutsioonide ja reeglitega.

Kahtlemata ei saa me saavutatuga rahul olla, eelkõige vaadates meie sotsiaalseid, demograafilisi, majanduslikke ja muid probleeme. Aga see, et saame avalikult selle kõige üle oma arvamust avaldada ja vabalt vajakajäämiste parendamist nõuda, on tegelikult väärtus, mida paljudel rahvastel maailmas pole.

Viimasel ajal teeb murelikuks see, et meie tipp-poliitikud samastavad neile suunatud avalikku kriitikat kriitikaga oma riigi kohta. Isegi need poliitikud, kes on üsna kaua võimu juures olnud, ei tohiks unustada, et väljend "Riik, see olen mina!" kuulus riigikorra juurde, millel polnud midagi ühist demokraatiaga. Eesti Vabariigis peaksid valitsejad tundma end eelkõige ikkagi riigi ja rahva teenritena.

Me armastame kitsaskohtadest rääkides võrrelda end Põhjala heaolumaadega ning paljud heidavad ette, et see latt on võrdlemiseks liiga kõrgel. Ent see on ju normaalne, kui eeskujuks võetakse kõige edukamad, sest see innustab edasi rühkima.