Tööstuse ja elukeskkonna dilemma

Toilas kipuvad põrkuma kohalike elanike ning ettevõtja huvid, nagu me seda korduvalt varemgi eri omavalitsustes oleme näinud. Volikogu kipub olema skeptiline kalatööstuse laiendamise suhtes, sest kardab, et see käib vastukarva kohalikule rahvale.

Uhke veekeskus, mis pidi sellele krundile tulema, kõlab loomulikult ahvatlevamalt kui üks järjekordne konservitsehh. Veel üks spaa lisaks vallale argumente väärt elu- ja puhkepaigana, sõna peale "kalatööstus" hakkavad põlised toilakad aga automaatselt ninaga õhku vedama. Sest nad veel mäletavad aegu, kuidas tootmine seal omal ajal vastikut haisu levitas.

Teisalt on Toila-suuruse valla jaoks vähemalt 100 uut töökohta päris oluline. Ja olgugi et selles tootmises ei saa eeldada teab kui kõrgeid palku, on see töötutele ikkagi võimalus. Ka turismisfääris pole palgad kõrged.

Eks investeeringud tööstusesse inimasustusega paikades tekitavad sageli pingeid isegi seal, kus suurtööstus juba olemas on. Tasub vaid meenutada, kuidas Kohtla-Järve elanikud hakkasid südikalt rohkem kui viis aastat tagasi vastu VKG plaanile rajada linna tsemenditehas. Ettevõte viis aktivistid oma kulul lausa vaatama samalaadset tootmist Saksamaal. Tehase ehitamise plaanid suutis lõpuks nurjata puhkenud majanduskriis.

Me näeme, kuidas Lääne-Virumaal on inimesed kaitsesse asunud ainuüksi VKG soovi tõttu uurida sealseid fosforiidimaardlaid.

Samuti on kohalikud väljendanud skepsist Vene ettevõtjate kavandatava 60 miljoni euro suuruse investeeringu suhtes, mis näeb ette Narva külje alla hiigelsigala rajamist.

Kuigi nüüdisaja tehnoloogiaid ei saa enam võrrelda 30 aasta tagustega ja investorid toovad seda alati argumendiks, on selge ka see, et ükski tööstus ei suuda ka tänapäeval töötada keskkonda grammigi mõjutamata. Omavalitsuse roll ongi olla siin targaks vahemeheks, seadmaks tingimusi ja leidmaks kompromisse elanike huvide ning investorite soovide vahel.