Venemaal ongi praegu vangivalvurite võim

Maria Aljohhina (paremal): "Aitab just nimelt see, kui tunned ennast vabana, osana vabadusest." Foto: SCANPIX

Neljapäeval külastasid Viru vanglat ägedad Putini režiimi vastased Nadežda Tolokonnikova ja Maria Aljohhina, kes on tuntust kogunud punkbändi Pussy Riot võtmeisikutena ja kandsid äsja ära kaheaastase reaalse vanglakaristuse ülesastumise eest Lunastaja Kristuse katedraalis Moskvas. Põhjarannik kohtus mõlema noore naisega, kes on pühendunud inimõiguste eest seismisele, ja alljärgnev on intervjuu Maria Aljohhinaga.

Olite neljapäeval ETV saate "Kahekõne" külaline, kus kirjeldasite praegust olukorda Venemaal. Kus te näete väljapääsu?

Eile oli mul vestlus Viru vangla juhiga, kes mainis väga olulist asja. Ta ütles, et vaatab kõiki uudiseid − Eesti omi, Pervõi Baltiskij Kanali omi − ja analüüsib neid. Tegu on täiesti tavalise Eesti kodanikuga, õiguskaitseorganite töötajaga, kes on uhke, et ta analüüsib toimuvat. See on väga vajalik ja see on see, mis muudab ühiskonda rohujuuretasandil − et inimesed lihtsalt ei neela automaatselt alla infot; et nad langetavad otsused lähtuvalt analüüsist, mitte sellest, mida neile püütakse sisendada. Teine asi on otsustavus. Ühe meie opositsionääri Aleksei Navalnõi toetajail on loosung: "Navalnõi kohtuasi on kohtuasi minu vastu!" Usun, et see on õige − mida tahes riik teeb, puudutab see meid isiklikult. Niipea kui laiad rahvahulgad seda aduvad, hakkavad ühiskonnas toimuma reaalsed muutused. Kui kodanikud mõtlevad, et poliitilised protsessid tehakse kuskil kaugel ja neid puudutab see vähe, eksivad nad kõige olulisemas.

Mida oli kõige raskem taluda, kui kandsite vanglakaristust?

Kõige hullem oli vanglaadministratsiooni suhtumine inimesse − kui vanglavõim mõtleb inimesest kui mugavast vahendist, kelle abil oma materiaalseid probleeme lahendada, temast kasu välja pigistada. Inimene ega tema n-ö ümberkasvatamine, millest nii palju räägitakse, pole eesmärk. Inimene muudetakse jalamatiks, sest teda ei peeta inimeseks, vaid süüdimõistetuks, süsteemi osaks. See on nõukogude pärand, mille on paraku meie vangivalvurid üle võtnud. Meil ongi vangivalvurite võim, sest ka võimulolijad mõtlevad nii.

Kust leidsite jõudu, et vanglas ellu jääda?

Aitab just nimelt see, kui tunned ennast vabana, osana vabadusest. Hiljuti kohtusime Zürichis Mihhail Hodorkovskiga ja me kõnelesime temaga Venemaast. Oleme sellest kohtumisest vaimustuses ja me kuulsime tema käest tõeliselt inspireerivaid asju. Teame kindlalt, et ta on Venemaaga ja et ta hakkab tegutsema.

Mida te Viru vanglas tegite?

Tegeleme inimõigusalase tegevusega, aitame vange. Viru vangla on üpris suur, seal on kinnipeetavaid inimesi ligi 800. Kui liikusime vanglas ringi ja kuulsime vangide omavahelist suhtlust − see toimus kõik vene keeles. Samuti olid siltidel kambriustel vene nimed. Kui hakkasime lahkuma, nägime osa neist hoovis korvpalli mängimas. Nad karjusid, et tuleksin neile tere ütlema, ja siis nad küsisid, miks me oleme Venemaa vastu. Ütlesin, et me pole Venemaa, vaid Putini vastu − see on väga oluline vahe. Me ei taha, et Venemaad samastataks Putiniga.

Millal saite aru, et riik, mille kodanik olete, ei ole päris normaalne?

Siis, kui oli kokkupõrge riigivõimuga, see oli 2008 ja 2009, mil tegelesin ökoaktivismiga ning organiseerisin pikette ja miitinguid. Sain aru, et selleks, et ametnik viibutaks näpuga ja lõppeks korralagedus, on vajalik tuhandete inimeste tohutu pingutus. Sain aru, et nõnda ei tohiks olla, et seda on vaja muuta. Riik peab inimest lõppude lõpuks kuulda võtma.

Paljud eestimaalased, eriti need, kes mäletavad nõukogude aega, on mures, et Venemaa võib taas oma tankidega siia tulla. Mida teha, et seda ei juhtuks?

Majandussanktsioonid peavad olema nii karmid, et need jõuaksid Vene inimesteni, kelle all diivan on liiga pehme ja mugav. Kui need sammud astutakse, nähakse Venemaa tegelikku palet. Inimesed, kes peavad Putinit diktaatoriks, saavad niigi aru, mis toimub. Aga need konservatiivsed inimesed, kes leiavad, et Putinil on õigus, et ta on valinud Venemaa jaoks õige tee − neile piisab mõistmiseks, kuidas asjad tegelikult on, sellest, et nad üks kord temaga ei nõustu. Kui selline asi juhtub, saadakse aru, mida see inimene reaalselt teeb.

Paljud vene inimesed Eestis tunnetavad end suure rahva esindajatena - sestap tahetakse erikohtlemist. Kuidas neile seletada, et nad ei taha tegelikult Putini totalitaarses süsteemis elada?

Ma ei usu, et Eestis elavad mitte-eestlased tahaksid, et seadusi pidevalt ei järgitaks. Tuleb leida ühisosa, vaadata, milles olete sarnased, mitte otsida seda, mille poolest erinetakse.