Euroopa Liidu võimalused ja ohud Ukraina kriisis

Erkki Bahovski
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX
Foto: SCANPIX

Kriitikud on juba Euroopa Liidu käimasoleva Ukraina kriisi valguses sõelapõhjaks lasknud: et liit olla liiga leebe Venemaaga, et liit põeb skleroosi, et liidu inimesed elavad heaolumullis ega saa aru mujal maailmas toimuvast jne. Kriitika muutus eriti tugevaks pärast seda, kui Euroopa Liit kehtestas Venemaa vastu sanktsioonid − need olla liiga väheste inimeste vastu suunatud ega mõjuta Moskvat oma meelt muutma.

Kui keegi teaks, mis täpselt mõjutaks Moskvat meelt muutma, oleks elu päris ilus. Euroopa Liidu poliitikud, sealhulgas Eesti välisminister Urmas Paet, on samas rõhutanud, et otsusele jõuti 28 liikmesriigiga, st Euroopa Liidu ühtsus Venemaa küsimuses maksab ka midagi. Parem ühtne otsus kui mitte midagi. See võib kõlada õõnsalt, kuid meenutagem, kuidas Euroopa Liidus vaieldi kuid näiteks järgmise eelarvekava üle. Venemaa puhul jõuti kokkuleppele mõne päevaga.

Kas aga kriitikud võiksid mõelda sammukese kaugemale? Esimene, väiksem samm oleks kujutada ette olukorda, et Euroopa Liidul oleks üks ühine välisminister. Ja ka kaitseminister. Seega ka üks välisministeerium ja kaitseministeerium − otsused sünniksid kiiremini ja paindlikumalt kui seni. Ent paraku tähendaks see seda, et Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid loobuma iseseisvast välis- ja kaitsepoliitikast, st andma rohkem suveräänsust Brüsselile.

Teine, suurem samm tähendakski võrdlust Nõukogude Liiduga, st kujuteldavat olukorda, kus Euroopa Liidul oleks oma armee. Aga nagu Nõukogude Liidus võiksid siis kutsealused teenida kus tahes Euroopa Liidu riigis − kui eesti poisid saadeti teenima Gruusiasse, siis miks mitte Euroopa Liidu raames Hispaaniasse. Ja olekski ühine armee, keeltega saaks hakkama − selline kogemus on olemas nii Šveitsil kui ka ajalukku vajunud Austria-Ungaril, kus keelte kirevusele vaatamata suutis armee võidelda.

Ilmselt on lugeja juba peast kinni haaranud. Aga Euroopa Liidu kriitikuteks on tihti samad inimesed: need, kes kritiseerivad, et üha rohkem võimu koondub Brüsselisse, ja ka need, kes kritiseerivad, et Euroopa Liit teeb suhetes Venemaaga liiga vähe. Vastuolu on karjuv, aga sellest aru ei saada.

Kevadel (Eestis 25. mail) toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ja juba on kuulda ennustusi ja hääli, mille järgi võidavad need äärmuslased. On tõsi, et majandus- ja rahanduskriis pani Euroopa Liidu ja selle poliitikud äärmiselt tõsisele proovile. Paljud poliitikud olid sunnitud tagasi astuma või kaotasid valimistel. Populaarsust aga saavad juurde äärmuslased, kes unistavad Euroopa Liidu lagunemisest. Mida aga hakkaksid Euroopa riigid ilma Euroopa Liiduta peale suhetes Venemaaga?

Sestap pole imestada, et Venemaa kasutab säärast olukorda ära. Pole ju juhuslik, et Krimmi saabusid nn referendumit vaatlema Euroopa äärmuslased. Euroopa Liidu nõrgestamiseks on kõik vahendid lubatud. Vaevalt nüüd äärmuslased suudaksid paralüseerida Euroopa Parlamendi töö (sellist ülekaalu neile veel ei ennustata), aga tendents on murettekitav. Kui Euroopa Liidus peaks puhkema veel majanduskriis, siis saaks Euroopa ühtsus suure hoobi.

Vastus − ja ka vastus Venemaale − peitub läbipaistvuses, demokraatliku defitsiidi kaotamises ja kodanike usalduse taastamises. Kuidas seda täpselt teha, on miljoni dollari küsimus, kuid kui ebakindlus tuleviku ees ja majandusliku kitsikuse väljavaade jätkuvad, ei saa asja ka Euroopa Liidu ühtsusest.

Muidu jääks Euroopale taas statisti roll, nagu see oli külmas sõjas, kus maailma hegemoonia pärast madistasid omavahel USA ja Nõukogude Liit. Praegu on mitmel pool maha öeldud, et uut külma sõda ei tule, aga meenutagem, et too vanagi, pärast teist maailmasõda puhkenud külm sõda ei tekkinud üleöö. See tekkis järk-järgult, koos kasvava arusaamaga, et nõukogulaste isu pole võimalik tavadiplomaatiaga rahuldada.

Euroopa Liidul on veel suurem, põhimõttelisem probleem, mis võib Ukraina kriisis hakata teda kummitama. Unistused oma armeest on ju toredad, aga kui pöörduda tagasi Euroopa Liidu lätete juurde, siis selle loomise taga seisis idee hoida ära sõda Euroopas. Ehk siis teisisõnu: igavikku pidi vajuma Preisi sõjalise mõtleja Carl von Clausewitzi aksioom, mille järgi on sõda poliitika jätkumine teiste vahenditega. Ehk siis kolmandat korda äraseletatuna: sõda kui poliitika instrument kadus. Kadus ka üldse sõjalise heidutuse kasutamine.

Nüüd aga peaks Euroopa Liit asuma ikkagi sõjaväge looma. Selget vastust siin ei ole, aga kas ei kerki oht, et sõjalise instrumendiga harjunud poliitikud hakkavad sellest mõtlema ka Euroopa Liidu sees. Et kui juba armee on olemas, siis saaks äkki Euroopa Liidu sisesed vaidlused ka jõuga või selle ähvardusel lahendada? Siis saabuks Euroopa Liidu lõpp ja eeskätt satuksid löögi alla Eesti-sugused väikeriigid, kel pole jõupoliitika maailmas midagi teha ja kes võivad heal juhul eksisteerida vaid suurriikide armust, kuid kes peavad arvestama oma olemasolu lõpuga, niipea kui suurriigid on otsustanud midagi jälle omavahel kokku leppida.

Mitmed autorid on juba avaldanud arvamust, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on senise rahvusvahelise korra lõpp. Ent see ei tähenda, et senistest reeglitest tuleks Euroopas loobuda. Mida Euroopa Liit saab teha, ongi suurendada oma ühtsust ja otsida vastuseid Venemaale üheskoos ülejäänud lääne tsivilisatsiooniga. Sisemine areng ja paindlik transatlantiline koostöö on võtmesõnad, mis praeguses olukorras edasi aitavad.

Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. See artikkel esindab tema isiklikke seisukohti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles