Oleme normaalsed inimesed

Tohoh! ehmatasid ehk paljud Ida-Virumaa elanikud eile, kui portaalides levis uudis selle kohta, et idavirulased ei tahaks Venemaa all elada. Miks ja kellele selline mõte üldse pähe tuli? Lihtsalt üks rahvusvaheline ajakiri käis siinsete inimeste meelsust uurimas. Nagu oligi arvata, jäi asja uurinud ajakirjanik veendumusele, et Ida-Virumaa siiski Venemaale ei soovi.

Aga meenutagem korraks, kuhu pöörasid Eestis oma pilgud ajakirjanikud ja poliitikud pärast seda, kui Venemaa Krimmi oma muskleid näitama läks? Kohe esitas Eesti ajakirjandus küsimuse: kas nüüd võib ka Narva olla Putini sihikul?

Millest see räägib? Eks ikka sellest, et mujal Eestis tavatsetakse suhtuda Ida-Virumaasse jätkuvalt mõninga umbusuga.

Eks ulatus ju Venemaad tema propagandatelevisiooni õhutusel vallanud rahvushüsteeria ka Narva jõe läänekaldale, kust kostus samuti igasugu äärmuslikke seisukohti. Narva kõrtsides võis nädalavahetusel ikka mõne nokastanud selli suust kuulda: "Rossija, Rossija!" Aga küsigem siis: kas tõesti keegi võib üldse selle peale tulla, et arvestatav osa Ida-Viru elanikest on niivõrd nupust nikastanud, et sooviks lahkuda Euroopast riiki, millel on üha vähem ühist nende väärtuste ja võimalustega, mis on meil praegu? Pealegi kiputakse unustama, et suure venekeelse kogukonna kõrval elab Ida-Virus umbes sama palju eestlasi kui näiteks meie naabermaakondades.

Inimesed võivad ju Eestis elades tunda ennast seotuna teise maa, kultuuri ja keelega, mis on isegi väga tervitatav, ent Eesti ühiskond ei tohiks seepärast neile kollektiivselt kaela riputada potentsiaalse ohuallika silti. Kuid meie venekeelsed rahvusvähemused võiksid oma liidrite suu läbi selle umbusu hajutamiseks ka ise aktiivsemalt sõna võtta ja distantseerida end avalikult vastutustundetutest poliitikutest ja provokaatoritest, kes kasutades pingeolukorda Euroopa ja Venemaa vahel püüavad umbusku, vaenu ja hirmu aina õhutada.