Rõõm Eesti üle on parim kaitse propaganda eest
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
9. aprill 2014, 22:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida agressiivsemaks Venemaa praegune võim oma lähinaabrite vastu muutub, seda enam tekib spekulatsioone, kas Krimmis või Ida-Ukraina oblastites Kremli juhitud stsenaariume oleks võimalik läbi mängida ka Eestis, aga sama hästi ka teistes riikides, kus Putini režiim oma mõjujõudu kasvatada tahab.
Teoreetiliselt ei saa muidugi midagi täielikult välistada. Kui suure autoritaarse riigi valitsejal tulevad pähe vallutusplaanid ja ta tajub, et nende elluviimisel teda keegi ei takista, siis võib lavastada ning ellu viia mida iganes. 1940. aasta on Eesti ja ka teiste Balti riikide ajaloolises mälus sügavalt sees ning sellest ka põhjendatud ärevus, et midagi säärast võiks korduda. Eriti olukorras, kus tolle ajastu retoorika, sümbolid ja käitumismallid on suure naaberriigi praeguste juhtide valitsemisarsenalis nüüdisajastatud vormis püsiva koha sisse võtnud.
Agressiivse ja ebademokraatliku naabri kõrval elades tuleb ohuga ikka arvestada. Kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu annab praegusele Eesti iseseisvusele tugeva kindlustuspoliisi. 1940. aastal midagi sellesarnast polnud. Ent iga kindlustusega kaasneb ka omavastutus. Kaitseväe tugevdamise kõrval on selleks Eesti puhul kindlasti ka ühiskonna suurema stabiilsuse ja ühtsuse saavutamine. Et meie nõrga kohana poleks põhjust pidevalt kahtlustada, nagu hoiaks arvestatav osa elanikest pigem Moskva kui Tallinna poole.
Vale ja eksitav on pidada Ida-Virumaad Eesti riigi vastu vaenulikuks kantsiks, mis justkui vaid ootaks sobivat võimalust, et minna Venemaa rüppe. Olgugi et paljud vaatavad siin ööpäevas tundide kaupa Venemaa riigi kontrollitavaid ja inforelvadeks kujundatud telekanaleid ning osa peab vajalikuks panna autosalongis nähtavale kohale Venemaa lipu.
Need ei ole loomulikult Eesti jaoks head märgid, ent sellest ei tasu teha seoseid, et elu Eesti Vabariigis oleks neile vastuvõetamatu ning nad ihkaksid Eesti ja Venemaa vaheliste suhete teravnemist. Pigem võiksid praegu Ukrainas toimuvad sündmused mõjuda isegi vaoshoidvalt. Vaevalt et Eestis on terve mõistusega inimesi, kes tahaksid, et selline vastasseis ning pooleldi sõjaolukord korduks ka nende kodu läheduses. Raske on isegi välja mõelda, mida head peaks see Eestis elavatele inimestele kaasa tooma.
Küll aga on vaja jätkata pingutusi selle nimel, et tekitada siin elavatel eri rahvastel tugevamat emotsionaalset lähedust Eesti riigiga. Ei tasu näha tonti selles, kui siinsed vene inimesed hoiavad Eesti ja Venemaa jalgpallimatši ajal pöialt Venemaale. Kui Torontos kohtuksid Eesti ja Kanada koondised, siis oleks ilmselt enamik sealseid väliseestlasi staadionil sinimustvalgetes värvides. Ent mida rohkem siin elavaid inimesi hakkab rõõmu tundma ka Eesti riigi saavutuste ja võitude üle, seda tugevamaks ja kaitstumaks kõikvõimalike propagandarünnakute eest muutub kogu ühiskond.
Aastate jooksul on paljud ühiskondlikud organisatsioonid näiteks nii seltsitegevuse kui spordi ja kultuuri kaudu lähendanud venekeelseid inimesi ülejäänud Eestiga. See on tänuväärne ja tulemuslik töö, mis vajaks riigi poolt veelgi enam toetust. Inimesi, kes on Eestis palju ringi käinud, kel on tuttavaid eri paigus, pole võimalik kui tahes võimsa infosõjaga panna uskuma, nagu oleks tegu ebaõnnestunud natsiriigiga, kes kujutab ohtu siin elavatele mitte-eestlastele.
Eesti huvides on pingutada, et nende inimeste osakaal, keda on kerge muuta propagandasõja ohvriks, muutuks aina väiksemaks. See eeldab aga ka Eesti erakondadelt kokkulepet, et poliitilisi dividende ei tohi püüda siin elavate rahvaste vastandamisega, kuigi see võib tunduda lihtsa võimalusena valimistel edu saavutada.
Olulise tähtsusega selles, kuivõrd lojaalsed on elanikud oma riigile, on ka majanduslik ja sotsiaalne toimetulek. Elu võiks alati parem olla, ent võrdluses Venemaa endaga on trumbid praegu kindlalt Eesti käes ja see on kaalukas argument.
Inglise tuntud propagandauurija Philip M. Taylor tõdes oma klassikaks saanud teoses "Mõtterelv", et meile ei pruugi alati meeldida, mida me teiste juures näeme, kuid me peame mõistma, et hirm ja silmakirjalikkus on rahuliku kooseksisteerimise vaenlased. Propaganda ajalooliseks rolliks on olnud toita seda hirmu.
Venemaa telekanalite kinnikeeramine ei oleks mõistlik ega tulemuslik. Pigem võib sellega kaasneda bumerangiefekt. Küll aga ei peaks võimaldama olukorda, kus Venemaa propaganda levikut aitavad vastu oma tahtmist kinni maksta ka paljud Eesti inimesed. Näiteks kaabeltelevisiooni pakettides tuleb selleks, et näha Eesti kanaleid, maksta sundkorras ka Kremli inforelvade eest. Need võiksid olla valikkanalid, mille eest maksavad vaid need, kes neid vaadata tahavad. Veelgi pentsikum on samadelt kanalitelt naaberriigi propagandalõikude vahel näha Eestis tegutsevate firmade reklaame kuni selleni välja, et isegi Eesti peaministriproua sealsamas madratsireklaamis figureerib.
Eesti riigil tasub mõelda, kuidas oma sõnumitega paremini ulatuda nende venekeelsete inimesteni, kes on Eesti infoväljas vaid riivamisi. Selleta on keeruline ühiskonda tugevamini ühendada ja ühiste asjade üle rõõmu tunda.