Kümme aastat ELis

Kui paljud meist mäletavad seda ootust ja ärevust, mis eelnes 1. maile 2004, mil Eestist sai ametlikult Euroopa Liidu liige? Me otsisime oma arhiividest välja mõningaid mõtteid, mis sel puhul Põhjarannikus ELi astumise eel ja järel ilmusid.

1. mail osales toonane välisminister Kristiina Ojuland Toilas korraldatud ELi liitumispidustusel, kus muude tegemiste seas rahvale üks härg ära küpsetati. Ojuland ütles nii: "Usun, et järgmise kümne aasta jooksul saab nii ametnike, poliitikute kui kõigi Eestimaal elavate inimeste ühine pingutus olema selles, et muuta see maa jõukaks ja inimesed õnnelikuks. Et inimesed tunneksid end vajalike ja väärtuslike Euroopa kodanikena, kes ei pea muretsema lähedaste julgeoleku pärast."

Mida aga mõtlesid tavainimesed? Eks ikka seda, kuidas liitumine võib mõjutada nende rahakotti. Mäletame ju seda suhkrupaanikat ning hirme võimalike maksutõusude pärast. Üks meie lugeja kirjutas toona: "Ma ei taha olla euroskeptik ja arvan, et Euroopa Liidus meie majanduslik olukord lõpuks ikkagi paraneb. Aga kahjuks on esialgne asjade areng küll vastupidine. Hinnad tõusevad kohe. Vabad käed saanud kaupmeeskonna ahnusest koguni varem, kui see hädavajalik oleks."

Kümme aastat hiljem peame tõdema, et me ei ole selle ajaga Euroopa Liidus tõusnud jõukamate riikide sekka, kuid nagu on välja arvestanud asjatundjad, on Eesti tänu ELile viiendiku võrra jõukam, kui ta olnuks ilma liitumata.

Me ei saa eitada arenguid oma teedevõrgus, vee- ja kanalisatsioonisüsteemides, turismi- ja põllumajadusvaldkonnas, samuti investeeringuid kultuuri- ja haridusobjektidesse, mis kõik on toimunud suuresti ELi toel. Rääkimata võimalusest maailmas vabalt reisida.

Kahtlemata on aga tekitanud muret elanikkonna lahkumine, elektrituru avamise ja eurole üleminekuga kaasnenud elukalliduse tõus ning aina karmistuvad keskkonnanõuded, mis meie suuri tööandjaid survestavad.

Ent kui suurem osa plusse-miinuseid kaalukausile panna, tundub, et plusside kaalukus on siiski suurem.