Kuidas mõni jälle valimas ei käinud ja piinlik ka pole

Jüri Pino
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees
Foto: Postimees

Enne valimisi tekib ikka küsimus, kas minna andma häält eurokraatide ja parteitute murdmatu bloki poolt. Või lasta laiska.

Iga kord murra oma mitte kõige targem pea või pooleks. Mitte selle poetaguse ja saunade jutu pärast, et pole ju kedagi valida. Mis on üsna tüütu jutt. Mis pole omakorda just eriline uudis. Tegelikult viskab ju kandidaatidesse päris palju korralikke inimesi ka sisse.

Kuigi see kõlab kohutavalt ülespuhutult, siis eriti eurovalimistel kargavad kuskilt välja põhimõtted ja mälestused ning küsivad sapiselt: miks sa peaksid hääletama minema? Veel enam − tunned sa, mees, üleüldse endal olevat õigust euroasjades kaasa kõnelda?

Vastaline, nagu sa kümme aastat tagasi olid. No nende seast, kes kadunud Lennart Meri sõnul ajaga targemaks ei lähe ja Euroopa Liiduga ühinemise poolt ei hääleta.

Ei hääletanud, jah. Endalgi vahel segane, miks just. Võib-olla puhtalt seepärast, et liidu eesträäkijad polnud su silmis just kõige targemad või lugupeetavamad isikud ja nende pidev mulin tegi nende sõnad odavaks ja väheusutavaks. Või sellepärast, et alles ühest liidust tuldud, tundus jabur iseseisvus jälle kellegi jalge ette heita. Või tundus alandav minna, käsi pikal, rehepappi tegema: andke, andke, rikkad onud ja tädid!

Mis tahes. Igal juhul, kui juba on kord vastu hääletatud, tunduks nüüd valimistes kaasalöömine väheke veider. Justkui silmakirjalik. Või, kui taas suuresõnaliseks minna, põhimõttelage. Nagu mingi tuulelipp.

Võib ju Euroopa Liiduga ühinemise mittepooldamist tõlgendada natuke selle mittetunnustamisena. Et hüva, ma lepin sellega, et niisugune otsus tuli. Aga ärge nõudke mult puupäiselt sinisilmset pooldamist, ammugi mitte osalemist selles mängus. Kui ma läheksin hääletama, siis tunnistaksin võimu, mis kümme aastat tagasi võõras ja vale tundus. Pole ikka veel tahtmist.

Seda imelikum oli näha-kuulda neid iga hääletuse ees ikka lokkavaid üleskutseid: kõik valima! Kes ei lähe, süüdistagu iseennast, olgu järgmine viis aastat vait ja sõna ärgu võtku ühelgi euroteemal.

Vabandust, aga niimoodi ei räägita vaba maa vabade kodanikega. See on vallutaja kõnepruuk, käsin, poon, lasen. Mis ühe maamehe pisut turri ja tõrksaks ajab. Mina pole teid kutsunud. Jätke rahule, hoidke eemale. Ma ei kipu teid hangu otsa võtma, kintsu ka ei kaabi.

Pealegi, siin maal ei ole kodanik kohustatud hääletama. Austraalias näiteks on. Kui ei, saad trahvi kaela. Ei imestaks, kui meil üritatakse mingi hetk sama korda teha.

Sest kaege perrä, vabariigi valimiskomisjoni leheküljelt www.vvk.ee leiab kohe: europarla valimised on osavõtult haledad. Äsjane − 36% kodanikest viitsis. Eelmine, 2009 − 43,9%, sedagi vist ainult tänu Indrek Tarandi vahvale esinemisele. 2004 − 27%. On ju hale.

Võib väita, et enamik kodanikke ei hooli tirtsugi. Ja võivad tegelikult öelda: mina teid ei valinud, ärge tulge mulle oma magusate juttudega. Ilmselt sellepärast meid nii kangesti valima meelitati ja ähvardati − et ükskõik, mis tulemus, aga võib öelda, et ikkagi rahvas valis. No ei. Kaks kolmandikku ei toetanud kedagi. Seega − vähemuse häältega sinna saadi. Kuigi kurikuulus demokraatia midagi vist häälteenamusest ja rahva toetusest ja mis veel kõneleb.

Nii et pigem olgu järgmised viis aastat vakka kõik hääletanud. Saite omale värsked ohjurid kaela, kummardage siis neid ja kuulake alandlikult käsku. Ei mingit mokakobinat. Ise olite nõus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles