Kas keskkonnasäästlik põlevkivitööstus on võimalik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas sõnapaar "keskkonnasäästlik ja põlevkivitööstus" võib kokku kõlada? Minu kogemus näitab, et jah.
Põlevkivitööstuse tootmisprotsessid on aastakümnetega muutunud märkimisväärselt tõhusamaks ja säästlikumas. Müüdid, mis põlevkivitööstuse keskkonnamõjude ümber keerlevad, on aga visad kaduma. Toon mõned näited, kuidas tegelikkus arvatust erineb.
Eesti Energia on tänu viimasel viiel aastal rakendatud tehnoloogilistele uuendustele vähendanud Narva põlevkivielektrijaamade väävliheitmeid rohkem kui 60% võrra. Järgmisena on sihikul lämmastikuheitmed - Narva elektrijaamade kaheksale katlale paigaldatakse lämmastikoksiidide püüdeseadmed. Eelmisel aastal ühe põlevkivikatlaga läbi viidud pilootprojekti käigus vähenes lämmastikuheitmete kogus kolmandiku võrra.
Ka Eesti Energia uue strateegia üks eesmärke on keskkonnamõjude vähendamine. Tulevikus suurendab ettevõte elektrienergia tootmist põlevkiviõli tootmisel tekkivast kõrvalsaadusest utte- ehk põlevkivigaasist, mille CO2 eriheide on üle 40% väiksem kui põlevkivil. Selline tootmisprotsess võimaldab ühtlasi võtta põlevkivist välja senise 30-40% asemel kuni 70% primaarenergiast.
Põlevkivikarjääre taastatakse pidevalt. Koos nn kaevesammu liikumisega liigub selle seljataga kaasa ka roheline viirg ehk värskelt istutatud mets. Seetõttu kasvab karjäärides pärast sulgemist korraga nii mitme- kui ka mitmekümneaastast metsa. Metsatukki ilmestavad omakorda põlevkivi väljaveo teede kohale tekkinud veekogud ja väiksemad veesilmad. Taastatud maastikud on juba praegu muutunud atraktiivseks nii jahi- kui kalameestele.
Maailmas levib trend võtta endisi tööstusmaastikke kasutusele kultuurmaastikena. Näiteks UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva enam kui 700 kultuuripärandi objekti hulgas on umbkaudu 20 tööstusmaastikku, millest enamik on kaevanduspiirkonnad ja -asulad. Ka Eesti endistele tööstusobjektidele leitakse järjest enam uusi ja põnevaid kasutusalasid.
Nii tegutseb Ida-Virumaal endises Kohtla kaevanduses juba üle 10 aasta Kohtla kaevanduspark-muuseum, mis on üks atraktiivsemaid piirkonna turismiobjekte. Eesti Energia Kaevanduste endisesse Aidu põlevkivikarjääri rajatakse aga veespordikeskus. Aidu endine karjääriala põimub kohaliku valla sotsiaalmajanduslikku keskkonda ja suurendab kasutatava maastikuna piirkonna atraktiivsust.
Jälje, mis jääb kaevandamisest maha, võib koostöös kogukonnaga muuta piirkonna uueks, atraktiivseks arenguks.
Vee kasutamiseks nimetatakse kaevandusest ja karjäärist vee väljapumpamist. Väljapumbatava kaevandusvee kogus sõltub otseselt sadevee hulgast. Vee niinimetatud kasutamine seisneb selle kaevandusest ja karjääridest väljapumpamises ning loodusesse tagasijuhtimises.
Võrreldes tavalise joogiveega on kaevandusvees palju sulfaate, ent siiski oluliselt vähem kui nii mõneski siinsetes kauplustes müügil olevas mineraalvees. Samas on kaevandusvees mitu korda vähem sulfaate kui merevees, kuhu kaevandusest väljapumbatav vesi lõpuks jõge pidi niikuinii jõuab.
Keskenduma ei peaks mitte kaevandamismahu piiramisele, vaid kaevandamisega kaasnevate keskkonnamõjude piiramisele. Kui kaevandus on kord juba avatud, siis mida kiiremini maavara sealt väljata, seda kiiremini saab asuda maa-ala taastama ning seda lühema aja jooksul on vaja kaevandusvett ringi pumbata ja looduslikku veerežiimi mõjutada. Seega - kui planeerime maavara väljamise väiksemates mahtudes pikema perioodi jooksul ehk naudime kaevandamisprotsessi kaua, seda kestvamad on ka kõik kaevandamisega kaasnevad keskkonnamõjud.
Nagu igal tootmisel, on ka põlevkivist energia tootmisel oma keskkonnamõju. Nõukogude ajal valitses suhtumine, et loodus on inimese teenistuses ja sellest tuleb võtta kõik, mis võimalik. Tänapäeval on suhtumine muutunud.
Kuigi ka kõige paremad tänapäevased tehnoloogiad ei võimalda kaevandada maavara või kasutada kütust ilma kaasneva keskkonnamõjuta, saab teadlikult ja vastutustundlikult tegutsedes keskkonda võimalikult vähe koormata. Suhtumise muutumine on niisama oluline kui teadmiste kasv ja tehnoloogia areng.