Mäetaguse on peaaegu valmis

Veljo Kingsepale on mõisakompleks nagu oma laps, mille arendamist on ta eest vedanud nii vallavanema kui volikogu esimehena. Jäänud on veel viimane jupike ehk esihoovi heakorrastamine. Foto: Peeter Lilleväli

Mäetagusel pole küll oma Ülemiste vanakest, kes vallaelanikelt päriks, kas Mäetaguse on juba valmis, ja jaatava vastuse korral seda uputama kipuks, ent kahaneva eelarvega vallas on suur ehitamise ajastu lõppenud ning nüüd keskendutakse tehtu hoidmisele ja ülalpidamisele.

Nädalavahetusel mõisapäeva ja telesarja "Lauluga maale" salvestuse üle elanud Mäetagusel on teisipäeva hommikul uniselt vaikne. Hotelli kõrvalt parklast mõisa peamajani kõndides ei taba silm kusagil mingit liikumist.

"Kohvi soovite?" küsib vallavolikogu esimees Veljo Kingsep, kui tema ametiruumis punastesse nahktugitoolidesse oleme laskunud. Jaatava vastuse peale läheb seda organiseerima - tegelikult ise tegema, nagu pisku aja pärast selgub. Sest on "puhkuste aeg ja sekretäri ei ole".

Uurime, millega Mäetaguse rahvas suvisel ajal tegeleb, et kedagi liikumas pole.

"Kes on tööl, kes puhkab ja on ära sõitnud või toimetab oma aias. Paljudel algas puhkus just sellest nädalast, pärast mõisapäeva - koolimaja ja rahvamaja ja käsitöömaja ongi nüüd kinni, sinna me sisse ei pääse."

Järjekord kolm kuud

Alutaguse hoolekeskuse uksed on muidugi lahti. Teel sinna rahvamajani jõudes võtab Kingsep jutuks selle ümbruse kohe-kohe käivituva heakorraprojekti. Maja seinaveerde kaevatud kraav seostub küll pigem torude mahapanekuga, ent see olevat seal hoopis vundamendile hüdroisolatsiooni paigaldamiseks.

"Vanade mõisahoonetega on igal pool see häda, et niiskus tõuseb vundamendi kaudu üles ja imbub seintesse, püüame siin asja natuke parandada."

Hoolekeskusse juhatab Kingsep meid ümber maja tagaukse kaudu. Õdusa siseõue varjulises seinaääres on koha sisse võtnud mõnikümmend ratastoolides inimest, pilku püüab ning kodust tunnet lisab tomatitaimi täis kasvuhoone ja värvikirev salatipeenar selle kõrval.

"Hooldekodu töötajate algatus," teab Kingsep, et rohimisel on ka mõni sealne elanik käed külge pannud.

"Eelmisel nädalal käisid malevlased, rohisid kõik peenrad puhtaks," kiidab keskuse perenaine Liivi Sootalu.

Tema jutust selgub, et vabu kohti hoolekeskuses ei ole ja järjekorras tuleb oodata umbes kolm kuud. Umbes pooled elanikest on oma maakonnast, kahekümne ringis oma vallast. Kõige kaugemalt on väliseestlastest abielupaar Kanadast ja Eestist üks abielupaar Võru kandist.

"Hooldekodule võiks siia tulla tahtjate poolest ilmselt varsti teise maja juurde ehitada," nendib Veljo Kingsep.

Töökohad, toetused ja teenused

Mäetaguse valla elanike arv on juba mitu aastat väikeste kõikumistega tuhande kaheksasaja ligidal püsinud.

"Tegin hiljuti kokkuvõtte, kui palju me ise oleme vallas töökohti loonud," kõneleb Kingsep. "Hotelli-supelmaja, hoolekeskuse ja Kiikla lastekodu peale kokku tuli neid kaheksakümmend! Rohkem kui pooltel neist töötavad kohalikud inimesed."

Elanike püsimisel on kindlasti suur osa ka valla toetuste süsteemil, alates elamute soojustamise ja korrastamise toetamisest ning lõpetades toetusega alustavatele ettevõtetele. Siit-sealt tõmmatakse viimasel ajal küll pisut koomale - näiteks sel sügisel saavad esimesse klassi minevad lapsed toetust ainult siis, kui nad asuvad õppima Mäetaguse koolis.

"Inimestel on tänu toetustele rohkem kindlust," usub Kingsep. "Oluline on ka teenuste kättesaadavus ja kvaliteet: kool on meil tasemel, igasse külla läheb tolmuvaba tee.  Tõsi, Metskülasse ja Arvilasse mitte, sest need on riigi, mitte valla teed. Kauplus on olemas, arstiabi kohapeal ning lisaks jõudsime maavalitsusega kokkuleppele, et Mäetaguse buss sõidab nüüd Puru haigla kaudu. Kiiklasse ehitame praegu kergliiklusteed; see on oluline juba liiklusohutuse pärast, sest elamud  asuvad raamatukogust ja rahvamajast eraldi ning lastekodu on hoopis teisel pool teed."

Mingi osa valla elanikeregistris olevaid inimesi elab tegelikult mujal. Kingsepa sõnul on mõni neist vallaga seotud siiski rohkem kui tulumaksu laekumise või toetuste saamise kaudu - hoiab valla tegemistel silma peal ja lööb üritustel kaasa.

"Ega see neilt saadav tulumaks meie eelarvele kuigi oluline ole, mõnel puhul maksame hoopis rohkem välja kui tulumaksu saame," toob ta näiteks ühe "vallaelaniku" Pärnus lasteaias ja koolis käivate lastega vallale kaasnevad kulud.

Elanikke tuleb kindlasti juurde, kui valla arendatav kinnisvaraarenduse projekt pargi servas hoo sisse saab. Vee- ja kanalisatsioonitorud on juba maha pandud, alajaam samuti olemas ning peatselt hakkab volikogu arutama, kuidas täpselt neile kahele tosinale krundile enampakkumisel omanikud leida.

"Ilmselt pakume need välja viieste gruppidena," arvab Kingsep. "Huvi on juba tuntud, nii kohalikud noored pered kui ka mõned kaugemalt."

Tahaks karu näha

Mõisa pargis valitseb tunnike hiljem endiselt vaikus.

"Noored ilmselt magavad veel ja vanemad inimesed selle kuumaga jalutama ei tule. Õhtupoole olen siin ikka papisid-mammisid pinkidel istumas näinud," kõneleb Kingsep, et valla loodud puhke- ja vaba aja veetmise võimalusi kasutatakse küll. Nii spordiväljakuid kui mullu valminud rulliraja ja valgustatud suusarajaga puhkeala.

Supelmajast on kasu juba seetõttu, et kõik valla lapsed saavad seal ujumise selgeks. Pensionärid ja pered kasutavad neile võimaldatud tasuta ujumiskordi päris agaralt ja käivad teisedki, ka kaugematest küladest. Suplejate endi arvamust me küsida ei saa, sest supelmaja avab uksed alles kell kaks ja praegu on seal läbi akna näha vaid koristajat toimetamas.

Vaikne on ka mõisahotellis, ent vanemadministraator Maarja Jakobson kinnitab, et maja on täis ja isegi juunikuu nirude ilmadega oli täitumus päris korralik.

"Eelmisel nädalal oli siin mitu Kanada väliseestlast, siis veel Boliiviast, Hollandist, USAst... Ühel päeval oli kümme eri rahvust esindatud. Inglased tulid sellise jutuga, et soovitagu ma neile metsa, kus võiks karu kohata. Või kui mitte karu, siis vähemalt hunti, aga karu oleks ikka parem. Nemad olla kuulnud, et Alutaguse metsas saab karu näha. Näitasin siis kaardil seda piirkonda, kus Alutaguse metsad asuvad - et nii suur metsamassiiv... ega nad vist seda karu sealt ikka otsima läinud," naerab Jakobson.

"Mina olen ikka palju metsas käinud ja looduses ainult kaks korda karu näinud - nemad tulevad korraks siia ja tahavad kohe karu," ajab see jutt ka Veljo Kingsepa muigama.

Suurema ehitamisega on lõpp

Mõisaõuel sagivad ja sädistavad peade kohal pääsukesed, kes on katuseserva all paiknevad valvekaamerad endile paslikuks pesaaluseks tunnistanud. Iga kaamera peale jagub pesa või kaks, kõigis pojad sees ja vanemad neid usinasti toitmas.

"Mõisa majad on nüüd ümberringi kõik valmis ehitatud, jäänud on veel ainult esihoovi heakorraprojekt. Tõsi, vana viinaait - kõige vanem hoone mõisakompleksis - on veel korda tegemata, selle jaoks mingit konkreetset plaani ei ole, kasutame praegu laona. Kunagi oli selle jaoks kabeli projekt, aga see ei saa teoks, sest jumalateenistusi peetakse nüüd hoolekeskuses. See on tegelikult ilus hoone, varem olid ees veel sambad ka, aga aastat kümme tagasi, kui kaevandus siin lähemal töötas, oli ilmselt mõni kõvem lõhkamine ja ühel hommikul olid kõik viis sammast pikali."

Peale nende kahe heakorraprojekti, Kiikla kergliiklustee ja Mäetaguse biokatlamaja pikalt veninud lõpetamise tänavu rohkem ehitamist plaanis polegi.

"Ehitamist jääb vähemaks, aga eks kõik ole juba valmis ka. Selliseid hooneid, mis valla ülalpidamist nõuavad, rohkem ehitada ei saagi ja mõnest niisugusest tuleb edaspidi vabaneda," tõdeb Kingsep, et näiteks hotelli pidamine pole tegelikult ikka valla ülesanne.

Varem valminud ehitistega tuleb aga vähehaaval juba uuele ringile minna ehk neid siit-sealt kõpitsema asuda, Kiikla rahvamaja näiteks. Supelmajalgi kipub mõnest kohast krohv kooruma.

"Ressursimaksu saame sel aastal 1,4 miljonit eurot vähem ja tuleval aastal veel vähem. Varsti on meie eelarve teiste valdadega samal tasemel, eks me peame sellega arvestama."