Muusikalembene insener püüab taastada Jõhvi valitsemises harmooniat

Aivar Surva. Foto: Matti Kämärä

1. septembrist Jõhvi vallavanema ametisse asuv Aivar Surva teab, et astub volikogus tekkinud pingete tõttu libedale jääle. Surva usub, et asjalik töö võimaldab tal püsti jääda, kuigi vastasseis teda usaldanud koalitsiooni ja teise seltskonna vahel, mille eesotsas on tema oma sõber, endine vallavanem Tauno Võhmar, ei pruugi niipea lõppeda. 

Jõhvi võim on viimased pool aastat kõlanud kui kakofooniline koor. Milliseid võimalusi näete värskelt valitud vallavanemana tuua maakonnakeskuse valitsemisse rohkem stabiilsust ja rahu?

Arvan, et minu tulek vallavanemaks volikogus kaalukausse ei muuda. See häälte vahekord 11:10 muidugi hea ei ole, ent selle olukorra lahendamine on ikkagi volikogu liikmete asi. Saan aru, et riiduminek on päris tõsine ja ükski osapool järele ei anna.

Mina püüan oma tööd teha nii hästi kui oskan ja meeskonna käima saada. Kui see õnnestub, siis selle taustal toimub ehk ka volikogus rahunemine.  Kuigi võib eeldada, et järgmisel kevadel toimuvad riigikogu valimised kütavad ka volikogus kirgi veel juurde.

Tegelikult peaks teie selja taga olema ju isegi 12 volikogu liiget, sest Tauno Võhmar on avalikult lubanud, et vaatamata sellele, et ta ei kuulu koalitsiooni, kes teid vallavanemaks valis, ta teid umbusaldama kunagi ei hakka.

Umbusaldama ta mind ei hakka, aga eks tal ole võimalusi mingites muudes olulistes küsimustes, mis vallavalitsuse tegevust puudutavad, vastu hääletada. Ega ma tema ambitsioone tea - kas ta soovib jätkuvalt volikogu esimeheks saada või mitte.

Te tunnete ju Taunot läbi ja lõhki ning olete aastate jooksul üheskoos palju asju korda saatnud. Miks tema suhted oma valimisliidu inimestega nii kõvasti ära pöörasid, et sellest kokkuvõttes kogu Jõhvi juhtimises suur segadus välja tuli? 

Minule on toimuv ka natuke kummaline. Ega ta ise ole mulle otse välja öelnud, miks nii on läinud. Ta küll väidab, et sügisel oli justkui selline lepe olemas, et ta jätkab pool aastat vallavanemana ja siis läheb volikogu esimeheks. Aga iseküsimus on, mis tingimustel.

Päris selge pole seegi, kellega konkreetselt selline kokkulepe tehti?

Just nimelt. Kas tõesti lepiti tingimused juba sügisel kokku või hakkasid need alles hiljem välja kujunema ja tema valimisliit polnud sellega rahul.

Ma ei saa aru, miks ta kohe pärast valimisi ei oleks võinud volikogu esimeheks minna. Raekoja lõpuni ehitamise protsessil oleks ta sama hästi võinud ka volikogu esimehena silma peal hoida.

Tundub, et selle ametite vangerduse kõrval on siiski veelgi tõsisem tüliõun kokkumäng Nikolai Ossipenko ja tema seltskonnaga. Kuidas teile tundub, kas Ossipenko püüab saada erisuguste kokkulepetega Jõhvi valitsemises olulisemat rolli või on tema isik selles osas ülemüstifitseeritud?

Seda ma nüüd kindlasti ei usu, et ta siinse võimu juurest eemale oleks tõmbunud. Kuigi ta ise volikogu liige hetkel ei ole, on tal mõjuvõim osa volikogu liikmete üle endiselt olemas. Selles mõttes ma tema osa kindlasti ei alahindaks. Küllap see mees jätkab niitide tõmbamist.

Ossipenko on püüdnud 2005. aastast Jõhvis võimule saada ja napilt on see tal mitmel korral ebaõnnestunud. Kas teile ei tundu, et nüüd on ta oponentide ründamise asemel valinud Võhmariga kokku mängides lihtsalt teistsuguse, kavalama taktika?

Kus ma nüüd nii täpselt tema sisse näen... Aga muidugi tekitab see küsimusi, kui oled ühel ajal nendega täielikus vastasseisus, nagu Taunol aastaid tagasi nendega oli, ja siis oled ühel hetkel täiesti ühes paadis.

Kui te päev enne enda vallavanemaks valimist läksite Võhmarile sellest rääkima, siis kas te milleski omavahel ka kokku leppisite?

Minu soov oli talle lihtsalt öelda, et mulle selline ettepanek tehti. Tauno seda ei teadnud. Ma lihtsalt tundsin, et sõbrana pean ma seda talle eelnevalt ütlema, et ta järgmisel päeval väga üllatunud ei oleks.

Eks me rääkisime ka muudest asjadest ning küllap tuleb meil ka tulevikus jutuks nii Jõhvi kui Ida-Virumaa areng. Eks temagi on ju huvitatud sellest, et kõik töös olevad ideed edasi liiguksid. Põhihuvi on meil mõlemal see, kuidas teha nii, et Jõhvi muutuks veelgi tugevamaks ja arvestatavamaks regionaalseks keskuseks.

Sellest tulenevalt ei tohiks olla nagu põhjust peljata, et ta hakkaks oma toetajatega vallavalitsuse algatustele volikogus kaikaid kodaratesse heitma.

Ma ei tea, mis plaanid on neil, kellega ta praegu ühes paadis on. Kui Tauno tahab jätkuvalt volikogu esimeheks saada ja nad peaksid volikogus üks või kaks saadikut oma poole saama, siis tekib taas uus olukord.

Kui teise poole nõue on, et vallavanem tuleb välja vahetada, mis siis ikka teha. Küll aga tahaks väga, et Jõhvis ei kujuneks sellist olukorda, nagu on olnud näiteks Kiviõlis või Alajõel, kus on käinud pidev umbusaldamine.

On teil Võhmariga olnud põhimõttelisi erimeelsusi ka sisulistes küsimustes, mis puudutavad Jõhvi juhtimist ja arendamist, investeerimisotsuseid ja muud sellist?

Selles osas ei ole vaidlusi ka volikogus olnud, kuna olulisemad asjad on kõik kokku lepitud. Tuleb lihtsalt rahulikult käised üles käärida ja tööle hakata.

Pigem on küsimus selles, et inimestes tuleb uuesti usaldus tekitada. Kui pikemat aega käib mingi käärimine, siis jätab see oma jälje igale asutusele või ettevõttele. Vallavalitsus pole selles osas erand.

Mis teile määrav oli, et Jõhvi vallavanema koha sellisele ebakindlale ja närvilisele õhustikule vaatamata vastu võtsite?

Tegelikult on sel pikem lugu. Tauno rääkis juba eelmisel sügisel, et ta on enda mantlipärijaks mõelnud kolm kandidaati, mina nende hulgas. Eks ma selle ka meelde jätsin ja mõtlesin vaikselt selle peale.

Kui aga hakkasid tormilised sündmused toimuma, sain ühel hetkel aru, et ega ma vist enam väga kandidaat ole. Vähemasti Tauno silmis. Minuga ta sel teemal enam ei rääkinud.

Praegune koalitsioon otsis vallavanemat suhteliselt kaua. Ma tean, et räägiti mitmete inimestega, kes aga loobusid, kuna see kaalukauss seal volikogus nii kõvasti võbeleb.

Ma arvan, et minu kasuks räägib see, et olles Mäetaguse vallavanem, oleme nii Jõhvi kui teiste naaberomavalitsustega päris palju asju koos teinud. Nii on ka Jõhvi teemad mulle päris hästi tuttavad.

Võtsin otsuse vastu, ehkki tean, et jõudude vahekord volikogus võib iga hetk muutuda. Aga ma lihtsalt ei mõtle selle peale, sest siis ei saakski tööd teha.

Kas Nikolai Ossipenko on juba helistanud ja kutsunud teid Peipsi äärde oma puhkekeskusesse elu üle mõtteid vahetama?

Ei ole. Mulle tundub, et sellel seltskonnal on omad plaanid.

Kuidas Reformierakonnas vaadatakse selle peale, kui omad mehed kandideerivad üksteise vastu?

Loomulikult on sel halb maitse juures, aga ega peakontor sellesse eriti sekku. Nad ilmselt toetaks nii Taunot kui mind vallavanema kohal. Ega meie Taunoga omavahel riius ole. See on rohkem valimisliidu teema, kus aga samuti on Reformierakonna inimesed sattunud nüüd eri pooltele.

Võhmar on pidanud Jõhvi juhtimise seisukohast väga oluliseks, et tal on kujunenud head isiklikud suhted nii ministeeriumide kui teiste riigiasutuste inimestega. Kuidas teil selliste suhetega lood on?

Olen täiesti nõus, et see on oluline. Olen Reformierakonnas üle 15 aasta olnud ja selle ajaga on oma suhete võrgustik samuti tekkinud. Ega seni ole mul olnud väga sageli vajadust ministritega otse suhelda. Paljud asjad saavad ka madalamatel tasemetel korraldatud. Tean ka mitmesuguste sihtasutuste nõukogudes ja juhatustes võtmeisikuid, kes otsustavad erisuguste projektide rahastamist.

Reformierakonna juhatusest jäite viimastel valimistel napilt välja. Milliseks hindate oma autoriteeti peaministrierakonnas?

Erakonnas teatakse mind eelkõige omavalitsuste teemade kaudu ja selles osas mu seisukohti kindlasti arvestatakse.

Mäetagusel, kus te varem pikka aega vallavanem olite, oli tulu ühe elaniku kohta kordades suurem kui Jõhvis. Kuivõrd peate selle väga olulise erinevuse tõttu oma mõtlemist ümber seadistama?

Tegelikult on mul ka Rapla aegadest kogemus [Aivar Surva on olnud ka Rapla asevallavanem], mis tähendab juhtida omavalitsust, kui raha on väga vähe. 1998. aasta kriisi ajal olin ma Raplas kõige karmim inimene, kes pidi suuri kärpeid tegema.

Mäetagusel tekkis tõesti kogu aeg selliseid olukordi, kus tuli pidevalt tõestada, miks ei tohiks valla raha lihtsalt laiali jagada. Ahvatlus oli ju väga suur. Raha arvel oli ja paljud inimesed muudkui küsisid, miks vald ei võiks kinni maksta kõik soojakulud ja veekulud, teha majad korda.

Lõpuks jõuti isegi selleni välja, et üks ettevõtja tegi ettepaneku kogu ressursitasu, mis vallale laekub, kõigi elanike vahel ära jagada. See oleks tollal olnud 3300 krooni igale elanikule kuus.

Kas viimastel valimistel Mäetagusel võiski teile saatuslikuks saada, et te sellise lausraha külvamisega leppida ei tahtnud?

See oli kindlasti üks põhjus. Paljudele ei meeldinud, et lõpetasime valla eelarvest mitmesuguste põhjendamatute toetuste maksmise.

Kaotus valimistel näitab, et jäite sellise hoiakuga vähemusse? 

Nii see oli. Kuid mul on siiski hea meel, et suutsime ära teha valla arengufondi, kuhu kogutakse raha tuleviku jaoks. Arengufond, mille mõttekuses samuti kaheldi, on üks näide, kuidas mõeldakse ajale, mil põlevkivi kaevandmist valla territooriumil enam ei toimu ja ressursitasu ei laeku.

Hea on seegi, et mitmeid mõtteviise õnnestus siiski muuta. Kui 2005. aastal Mäetagusele jõudsin, siis polnud seal ühtegi korteriühistut. Kohalik kommunaalettevõte oli ärilises mõttes naljakoht. Vallavanema juurde marsiti kui kohaliku sovhoosi direktori juurde - meie maja katus laseb läbi, võtke midagi ette. Oluline mõtteviisi muutus on, et nüüd küll vald toetab oma osaga majade kordategemist ja aitab ka Kredexi rahataotlusi koostada, ent algatus tuleb inimestelt endilt. Need on ikkagi inimeste endi majad ja nemad peavad nende eest eelkõige ise hoolitsema.

Usun, et kuigi praegu on veel neid, kes püüavad jätkuvalt populismi ja maksumaksja raha abil endale hääli saada, siis küll see ajapikku kaob.

Mäetaguse vallavolikogu esimees Veljo Kingsep, kelle valimisliit teid võimult tõrjus, kinnitab, et Mäetaguse vald on sisuliselt valmis.

Veljo Kingsep võiks rääkida, kui palju tema omal ajal vallavanemana lisaraha valda tõi. Mina tean seda - see on üks suur ühekohaline ümmargune number.

Praegu tundub, et kui endal häid mõtteid ei ole, siis on väga hea rünnata teisi ja otsida nende vigu. Minust tahetakse lisaks kõigele tagantjärele korruptanti teha.

Millised luukered teid Mäetaguse vallavanema ajast jälitavad?

Püütakse väita, et olen seadust rikkunud. Tõsi, olen olnud mitmete MTÜde asutaja või juhatuse liige. Isaga tegime firma, et oma talu majandada ja arendada. Mind püütakse rünnata selle kaudu, et need on saanud ka valla toetust. Kuid see on toimunud võrdsetel alustel teistega ja ma ise nende otsuste tegemise juures ei osalenud.

Vaatamata sellele, et teie arusaamised valla juhtimisest Veljo Kingsepaga erinevad põhjalikult, suutsite siiski ligemale üheksa aastat kõrvuti - teie vallavanema ja tema volikogu esimehena - teineteist taluda.

See oli mõningane kompromiss ja me püüdsime ikka hakkama saada. Kuid aeg-ajalt tekkisid paratamatult vastuolud. Näiteks vallavalitsuse struktuurimuudatused teravdasid meie suhteid.

Seadsite ohtu temale oluliste inimeste töökohad?

Ma ei oska öelda, kellele olulised inimesed. Aga see oli olukord, mis tuli ära lahendada. Ma leidsin, et olukord on muutunud ja selline nõunike süsteem 90ndate aastate algusest oli oma aja ära elanud. Nii pisikeses omavalitsuses ei ole vaja mitte nõunikke, vaid spetsialiste.

Kui palju te Jõhvi vallavalitsuses kavatsete ümberkorraldusi teha ja ka uusi inimesi kaasa tuua?

Oleme koalitsiooniga rääkinud, et kuna olukord on praegu niigi pingeline, siis ei tahaks vallavalitsuses suuri muutusi hakata tegema. Kuigi ka Jõhvis on vallavalitsuse struktuuris mõningaid küsitavusi. Kuid see ei ole kindlasti lähiaja teema.

Te ise olite üheksa kuud sisuliselt tööta. Milline teie enda isiklik tööotsimise kogemus oli? Kas alguses pärast Mäetaguse vallavanema ametist lahti saamist tundus, et küll pakkumisi tuleb, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas ilmnema, et ega tegelikult neid sobivaid pakkumisi nii väga uksest ja aknast tulegi? Kas tekkis ka mure, et sobivat tööd ei õnnestugi leida?

Algul tuli tõesti mitmeid arvestatavaid pakkumisi. Ent kuna sellest Jõhvi vallavanema kohast oli Taunoga küllaltki tõsiselt juttu olnud, siis ütlesin pakkujatele, et mul pole mõtet lühikeseks ajaks mujale minna.

Tõsi, kandideerisin Toila vallavanema Tiit Kuusmiku õhutusel Lüganuse vallavanemaks. Ta ütles, et kolme omavalitsuse liitumisega on tavaliselt alguses üksjagu palju segadust ja sellega kaasneb närviline aeg. Tema on juba sellises eas, et ta ei tahaks sinna minna, aga mina võiksin proovida. Kuid mu kandidatuur ei läinud seal läbi.

Oli mõte minna Lüganuse valda majandusspetsialisti kohale, aga see palk, mida pakuti, oli samasugune, nagu ma sain töötuhüvitist.

Ega ma töökohta väga otsinud. Võtsin rahulikult. Toimetasin oma talus. Seal on saanud ehitada ja igasuguseid huvitavaid asju proovida, näiteks pottsepa ametit - ehitasin omale kaminahju.

Kuidas tänavune kartulisaak tuleb? (Kartulikasvatus on Survade Rajamäe talu majandava osaühingu Sumsartuur põhitegevusala - E.G.)

Kartsime hullemat, aga tundub, et tuleb päris hea saak. 20-30 tonni hektari pealt vahest ikka saab. Kuid meil on siiski suhteliselt väike tootmine, kartuli all on paar hektarit.

Kartulikasvatust veab põhiliselt mu isa. Ta on selline, et peab kogu aeg tegutsema. Mina imestan, kust kohast tema oma energia saab. Hommikuti hüppab ta sageli veel ratta selga ja teeb sellega oma ringid ära ning alles siis asub töö kallale.

Kui palju olete viimasel ajal jõudnud tegelda ühe oma põhilise hobi - muusikaga?

Meie bändis teised [Jaak Saar ja Jaanus Purga] naeravad, et mina olen küll töötu, aga mul on kõige vähem aega. Ma loodan, et kui nüüd asun püsivalt ametisse, siis tekib ka kindlam režiim, kus on ka bändi tegemiseks lihtsam aega leida. Muinastulede ööl tuleme bändiga Toilas värskendatud kavaga jälle rahva ette. Kui saan Jaanuse ja Jaaguga kokku ning teeme paar tundi muusikat, siis tunnen end kohe palju paremini.

Oma muusikategemise huvi olen saanud päris korralikult rahuldada. Peale bändi mängin pilli ka Jõhvi bigbändis ja laulan Kirderanniku kooris.

Tänavusel üldlaulupeol olite omapärases ametis kooride rivistajana. Mida selline amet endast kujutab ja kuidas sinna sattusite?

Kõik arvavad, et mängus oli mu venna käsi [Aivar Surva vend, koorijuht Hirvo Surva oli tänavuse üldlaulupeo kunstiline juht]. Tegelikult kutsus hea sõber, koorijuht Raul Talmar, kes tegeleb laulupidudel kooride paigutamisega laulukaare alla, mind juba 90ndatel aastatel oma meeskonda.

Esimestel kordadel tundus see päris keeruline, kuidas kõik koorid saaksid õigeks ajaks õigele kohale. Kõige keerukam ja vastutusrikkam on liigutada lastekoore. Teismelised kipuvad ikka vahel jooksma ja tormama. Tõsine ülesanne on kanda hoolt, et liikumine toimuks kiiresti ja sujuvalt, et keegi viga ei saaks. Lühikese aja jooksul peavad tuhanded inimesed treppidel oma kohti vahetama.

Mäletan näiteks eelmisest laulupeost, et olin raadiotornis ja vaatasin, et laululava on juba peaaegu triiki inimesi täis. Lapsed olid juba vaat et esireas istunud president Toomas Hendrik Ilvese süles, aga rongkäiguga tuleb rahvast muudkui juurde ja juurde. Saba ulatus mereväravateni. Lauljaid oli tol aastal ligemale 35 000. Samas, kui lõpuks ikkagi kõik paika said, oli küll hea tunne.

Kuidas läks teie peres nii, et Hirvo läks ema eeskujul koorijuhiks ja teist sai jällegi isa jälgedes insener?

Tegelikult oli huvitav see, et dirigeerimise juurde suunas Hirvo hoopis isa. Mina valmistusin tegelikult ka konservatooriumisse minema. Olin saanud Kohtla-Järve muusikakoolist Aleksandr Saveljevi käest trompetimängus väga hea põhja ja mängisin ka tema orkestris.

Aga paar kuud enne keskkooli lõppu tõi isa mulle mitmeid raamatuid, andes mõista, et tulevik on seotud arvutitega, ja nii ma tippi  [tollasesse Tallinna polütehnilisse instituuti] läksin. Muusikaga olen sellest hoolimata kogu elu tihedalt seotud olnud.