Miinimumpalk 800 euroni
1. oktoober 2014, 10:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba iga kümnes tööealine eestlane teenib praegu leiba Soomes. 40 000 eestlast on valinud Soome oma püsivaks elukohaks, tegelikult töötab üle lahe palju rohkem meie kaasmaalasi, hinnanguliselt võib neid olla 100 000 ringis.
Mõni poliitik on sildistanud need inimesed mugavuspagulasteks. Statistika põhjal on ainult seitse protsenti Soome lahkujatest olnud Eestist ära minnes töötud. Ehk siis Eestist ei lähe ära mugavad või saamatud, vaid hoopis ettevõtlikud ja edasipüüdlikud.
Kõik inimesed, kes praegu käivad täiskohaga tööl ja saavad miinimumpalka, on määratud elama suhtelises vaesuses. Suhtelise vaesuse piir on 329 eurot kuus. Kui praegu kehtivalt 355 euro suuruselt alampalgalt maksud maha arvestada, jääb sissetulek alla suhtelise vaesuse piiri.
Suhtelises vaesuses elab seega kuus protsenti palgatöötajatest ehk siis 40 000 inimest. Praeguseks ei ole Eesti üks valusamaid probleeme enam tööpuudus, vaid see, kuidas tööl käiv inimene oma palgaga ära elab.
Olen täielikult nõus riigikogu esimehe Eiki Nestoriga, kes on öelnud: "Sõnad "palk" ja "vaesus" ei sobi kokku mitte ühegi arusaadava valemi abil. Tööd tegev ja selle eest tasu saav inimene ei tohi aastal 2014 maailma arenenumate riikide klubisse kuuluvas riigis olla vaene."
Poliitikute kohus on otsida lahendust valusale "palgavaesuse" probleemile.
Ainult uute seadmetega tootlikkust ja konkurentsivõimet ei kasvata. Eesti tulevik ei ole madalapalgalistes, vaid vastupidi, kõrgepalgalistes töökohtades. Möödunud aastal oli ainult Tallinnas ja Harjumaal keskmine brutopalk üle 1000 euro. Vahemikku 800-1000 eurot jäi see Tartumaal, Läänemaal ja Hiiumaal. Ülejäänud maakondades teeniti keskmist palka, mis jäi 700 ja 800 euro vahele.
Sotsiaaldemokraadid peavad ülimalt oluliseks, et alampalk kasvaks senisest palju kiiremini. Leiame, et seda on võimalik teostada valitsuse, tööandjate ja ametiühingute vahelise tulupoliitilise leppe sõlmimisega, mille alusel tõuseb miinimumpalk praeguselt 355 eurolt 2019. aastaks vähemalt 800 euroni kuus. See tõus peaks toimuma viie aasta jooksul: 2015. aastal kerkib alampalk 390 euroni, 2016. aastal 470 euroni, 2017. aastal 560 euroni, 2018. aastaks 670 euroni ja 2019. aastal 800 euroni.
Kindlasti peavad ettevõtted alampalga tõstmiseks oma tööd efektiivsemaks muutma ja muid kulusid kärpima. Samas toob ta kaasa terve hulga positiivseid mõjusid: väheneb tööjõu voolavus ja raiskamine, tõhustuvad tööprotsessid ning rakenduvad osaajaga ja paindlikud töövormid. Alampalga tõstmine suurendab madalapalgaliste inimeste ostujõudu, elavdades nii majandust. Eelkõige puudutab ta teenindussektorit, kus töötavad enamasti naised, emad, ka üksikemad. Seega vähendab alampalga tõus soolist palgalõhet.
Kõige vähem mõjutab miinimumpalga tõus Tallinna ja kõige rohkem neid maakondi, kus sissetulekud on väiksemad. Sissetulekute alumise otsa kasvatamine jätab raha riiki, see läheb kohe käibesse ja tihendab elutervet konkurentsi.
Ja mis peatähtis - alampalga tuntav tõus aitab parandada tuhandete perede ja seal sirguvate laste heaolu. Usun, et nii mõnigi lahkumismõtteid kaaluv noor inimene otsustab kodumaale jääda, kui need nii vajalikud sammud astutakse.
Ühiskond on juba pikemat aega olnud erisuguste tabude küljes kinni: küll on väidetud, et Eestis tehtava töö eest ei saagi rohkem palka maksta ja et regionaalseid maksuerisusi ei ole võimalik kehtestada. Ka on valitsenud seisukoht, et riik ei saa tegelikult regionaalset arengut toetada, vaid elu areneb isevoolu teed. Tegelikult on võimalik asju ära teha ja mitte otsida põhjusi, miks mitte teha.
Riik peab arvestama nii muutunud olukorra kui inimeste muutunud ootustega. Aeg on küps muudatuste elluviimiseks.