Põlevkivienergeetika vajab uut lähenemist
30. oktoober 2014, 23:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti riik käitub praegu Nauruna, kus maavarade kaevandamisega tekitati ökoloogiline katastroof ning piskud tulud jooksvateks kulutusteks tarbiti, ilma et sellest oleks paranenud riigi konkurentsivõime.
Riik peaks hoopis maavaradest laekuvaid tulusid investeerima tulevikku ning nägema pikaks ajaks ette, kuidas saasterikkast majandusharust väljuda.
Nauru, mis on üks maailma väiksem saareriik, on tuntud massiivse fosforiidi kaevandamise poolest. 2000. aastal, mil kaevandamine lõppes, oli 80% saareriigist muudetud elamiskõlbmatuks. Naurulased said kaevandustuludest vaid tühised 1-2%, praegu aga seisavad silmitsi ökoloogilise katastroofiga.
Eesti põlevkivisektoris toimuv on sarnane Nauruga. Riigikontrolli kontrollauditi andmetel piirdub keskkonnatasude osakaal põlevkiviõli müügihinnas ainult mõne protsendiga ega ole märkimisväärne ka põlevkivielektri müügihinna puhul. Samal ajal muudetakse kaevandades suured alad elamiskõlbmatuks ning tekitatakse märkimisväärselt keskkonnasaastet.
Viimasel arvamusfestivalil Eesti Päevalehe korraldatud debatis tõdesid osalejad ühiselt, et Eesti on viivitanud liiga kaua põlevkivisektori ümberkorraldustega. Riik peaks Norra eeskujul looma toimiva fondi, kuhu suunatakse enamik keskkonnatasudest laekuvatest vahenditest, mida kasutatakse nii Eesti majanduse mitmekesistamiseks kui ka ressursikasutusega tekkivate võimalike probleemide likvideerimiseks. Seejuures peaks Eesti üle vaatama senised keskkonnatasud, mis ka riigikontrolli hinnangul on energeetikasektoris endiselt väikesed ja pole seni oma eesmärki täitnud.
Norra suunab oma nafta ja gaasi eksporditulud riiklikku fondi. Konservatiivsete investeerimisreeglite tõttu suutsid norrakad ka finantskriisi ajal ellu jääda ja hoopiski panustada stabiilselt riigi majanduskasvu.
Seega võrreldes Norraga, kes teenib enda maavarade ekspordilt oluliselt tulu, on Eesti jätnud tegemata olulised sammud oma riigi majanduse ja keskkonna heaolu toetamiseks, kuigi maavarade ja energia eksport seda võimaldaks.
Eesti riigi energiapoliitika on saastamiskeskne ning pole seetõttu pikaajaliselt jätkusuutlik. Samas soodustavad Eesti geograafiline asupaik ja siinsed energiaressursid taastuvatele energiaallikatele üleminemist, mis võimaldaks kasutada puhtaid ressursse jätkusuutlikult, vähendades seejuures energiale tehtavaid kulutusi, luues juurde töökohti ning olles Eesti majanduse veduriks.
Nii arengufond kui ka taastuvenergia sektori ja keskkonnaorganisatsioonid on välja töötanud ambitsioonikad, samas realistlikud kavad taastuvenergiale üleminekuks. Osa uuest lähenemisest peaks olema konkreetne väljumisstrateegia põlevkivienergeetikast koos järkjärgulise üleminekuga taastuvatele allikatele.
Millised täpselt on keskkonnatasude kujundamise alused, kuidas need arvestavad nafta muutuva hinnaga või teiste oluliste muutujatega, on iseküsimus. Kogu energeetikasektor ootab riigilt ettevõtluskeskkonna stabiilsust ja ettenähtavust, ühiskond aga riigi kui terviku huvide arvestamist. Vajalik on uus lähenemine.