Vaba Eesti pidev uuestileiutamine
9. jaanuar 2018, 12:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halamiseks pole põhjust, aga 100aastasel riigil võiks siiski olla praegusest selgem siht silme ees.
Alanud aasta pakub ilmselt rohkem kui korra võimaluse mõelda selliste mõistete nagu vabadus, patriotism ja rahvuslus ning nende omavahelise suhte peale Eestis. Lisaks võim ja riik − sest oma riik saab 100 aastat vanaks.
Erinevalt äsja sama juubelit tähistanud Soomest iseloomustavad meie riigi ajalugu katkestused ning õnnestunud ja ebaõnnestunud katsed uuel viisil otsast alustada. 1918. aasta ja iseseisvuse loomine, 1934. aasta ja vaikiv ajastu, 1939. aasta ja hääletu alistumine, 1940. aasta ja nõukogude okupatsioon, 1941. aasta ja natsiokupatsioon, 1944. aasta ja taas nõukogude okupatsioon, 1988. aasta ja laulev revolutsioon, 1991. aasta ja uus iseseisvus.
Kui Soomes eelnes iseseisvusele pikaajaline autonoomia kogemus, mis tegi vaba riigi ülesehitamise lihtsamaks, siis Eestis on pilt mitmepalgelisem. Nõukogude okupatsioonile eelnes oma autoritaarne võim, mis väga selgelt tegi lihtsamaks diktatuuri kehtestamise. Uuele iseseisvusele eelnenud 50 võõrvõimu aastat andsid samas tugeva tõrke igasuguse vastukaalu ja kontrollita võimu suhtes ning nii oleme uue vabaduse perioodi veetnud õhukese riigi ja lühikeseealiste koalitsioonivalitsustega. Lisaks on meil nüüd tugev poliitiliselt sõltumatu ajakirjanduse traditsioon.
Rahvusluse tähendus ja positsioon on samas alates 1988. aastast palju muutunud.
Kui ma aasta viimasel päeval Vikerraadios koos Hannes Rummu ja Ainar Ruussaarega küsisin, kas on kaugel aeg, kus öölaulupidudeaegse viie isamaalise laulu tekstides tahab keegi mõned read välja vahetada, siis tegi see mu vestluskaaslastele viisakalt öeldes nalja.
Aga läks vaid paar päeva ning Eesti Päevalehes kirjutas Krister Paris järgmist: "Mitmekesisuse puudumine [kontserdil Tallinnas Vabaduse väljakul] polekski äkki kõrvu jäänud, kui vahetult enne aasta vahetumist poleks lastud eestlaseks olemise lugu samast ärkamisaegsete lugude sarjast, kus mõnitatakse tühjade silmadega sisserändajaid. Nõnda kriipsutati alla, et tegemist oli ühe rahvuse esindajate eksklusiivse peoga. Meil on lõpuni selgeks arutamata, mis määrab eestlaseks olemise. On see keel, veri või kombed? Aga kuni pole, tasuks üldistel pidupäevadel vastandavaid laule vältida."
See ei ole kindlasti peavoolu meelsus, kuid märke sellest, et rõhutatud rahvuslus pole paljude meelest korrektne, on piisavalt. Iga põlvkond peabki oma Eesti kindlasti ise kujundama, kuid mis on Eesti mõte ilma eesti keele ja rahvusliku identiteedita?
Ühest küljest on rahvuslusele märgi külge pannud EKRE ja vähemal määral teised paremerakonnad, kes on eestimeelsuse ühte punti sidunud sotsiaalse konservatiivsuse või rahvusliku vastandusega. Teisalt on suur mõju maailma popkultuuril, mida noored järjest enam otse, ilma kohaliku tõlgenduse või tõlketa − otseses ja kaudses mõttes − tarbivad. President teeb rahvusluse uuestimõtestamisel tänuväärset tööd, aga on selles üsna üksi.
Siiski pole põhjust halada. Kuigi lähidistantsilt on raske seda märgata, on Eesti olnud edukas nõukogude ajal siia toodud sadade tuhandete mitte-eestlaste integreerimisel. Loomulikult on protsess alles pooleli ning võtab veel kümneid aastaid, aga suund on vaieldamatult selge. Ajaloo irooniana on asjaolu, et me pole enam päris kindlad, kas sõnad "tänavate tõmbetuules hulgub sihitult migrant. Vaat'ke, tal on silmis tühjus, ta ei tunne, tea, ei näe" laulu sisse sobivad, tõestus sellest, kui kaugele oleme tulnud.
Tegelikult peaks murelikuks tegema ideede puudus. Eesti pole ainus Euroopa riik, kes selles seisus, aga väikese rahva jaoks on sihitu kulgemine raskemate tagajärgedega kui neile, kelle rahvaarv kümneid kordi suurem. Inimesi ei hoia Eestis madal tulumaks, head koolid või tasuta ühistransport, vaid arusaam, et meil on mingi ühine eesmärk.
Ideed teadagi ei eksisteeri inimestest lahus. Ajal, kus Eesti näib olevat valmis saanud, on suurtel isikutel keeruline esile tõusta, kas või sellepärast, et alati on turvalisem ja kindlam tegelda rahvusringhäälingu sisu arvustamise või mõne uue maanteejupi või tehase vastu ussitamisega. Tuleb loota, et Eesti saab selgema sihi, ilma et vahepeal tuleks taas mõni valus katkestus läbi teha.