JUHTKIRI No nad ju ei seisa Ida-Virumaa huvide eest...

Pärast maavalitsuste kaotamist on eelkõige Ida-Virumaalt valitud riigikogu saadikutelt ja omavalitsuste liidult põhjust oodata märksa tugevamat maakonna huvide eest seismist. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Peaaegu iga poliitik, kes kandideeris Ida-Virumaa ringkonnas riigikogusse, lubas kõva häälega seista piirkonna huvide eest.

Nüüd, kui on kujunemas kriitiline olukord rohkem kui tuhande kaevuri ja energeetiku töökoha pärast, on riigikogus ainsana siit valitud saadikutest püüdnud vähegi kuuldavat häält teha opositsioonis olev sots Katri Raik, kes infotundides pärib peaministrilt, mida konkreetset on valitsusel kavas teha. Vastused on küll Ratasele omaselt ümmargused, ent vähemasti surve avaldamine ja probleemi tõsidusel tule all hoidmine on samuti tähtis. Kuid ühe saadiku tegutsemisest on ilmselgelt vähe.

Ida-Virust valitud saadikud, aga ka kohalik omavalitsuste liit peaks olema praegu verekaani või takjana ministrite küljes ja mitte leppima üldsõnaliste vastustega, vaid nõudma konkreetseid tegusid, mida tehakse selleks, et selle kandi elujärg Eesti Energias toimuva tagajärjel allamäge ei veereks. 

Ülejäänud siit valitud riigikogu liikmetel oleks justkui ükskõik. Tõsi, sel nädalal kohtus riigihalduse minister Jaak Aab Ida-Viru saadikute rühmaga. Pärast kohtumist rahandusministeeriumist tulnud pressiteates püüdis Aab justkui tühisõnalisusega žongleerimises üle trumbata oma erakonna esimeest ja peaministrit. "Ida-Virumaa areneb, kui ta on kõigi valdkondade jaoks prioriteet." "Piirkonda tuleb arendada samm-sammult ja erinevate meetmete abil." "Riik peab toetama piirkonna ettevõtlust ja töökohtade loomist." Kes pole seda viimased 25 aastat kuulnud? 

Ida-Virust valitud saadikud, aga ka kohalik omavalitsuste liit peaks olema praegu verekaani või takjana ministrite küljes ja mitte leppima üldsõnaliste vastustega, vaid nõudma konkreetseid tegusid, mida tehakse selleks, et selle kandi elujärg Eesti Energias toimuva tagajärjel allamäge ei veereks. Praegu näib, et kui parlament on kuni septembri keskpaigani puhkuse ja ka paljudes valitsusasutustes tiksub elu suverütmis, ei olegi midagi tõsisemat plaanis ette võtta.