JUHTKIRI: Kelle asi on töökohtade loomine?

Tänavu juunis pandi nurgakivi Kohtla-Järve spordihoonele.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Eelmisel neljapäeval ja reedel toimunud riigiametnike Kohtla-Järve foorumi käigus ei tulnud esile mingeid imeretsepte, mis sellele linnale hoobilt võimsa arengutõuke annaksid. Aga seda oleks ka asjatu oodata, sest ühe linna käekäiku ei saa parandada sõrmenipsu ega ühe ideega, vaid järjepideva protsessiga. 

Kuid see, et suur hulk ametnikke paari päeva jooksul oma tähelepanu ühele linnale pöörab ja vahetult oma silmaga siinset elu näeb ning kohalike inimestega suhtleb, tuleb ikka pigem kasuks kui kahjuks.  

Kohtla-Järve elukeskkonnas on sel aastal toimumas olulised positiivsed arengud: uhiuus gümnaasium, rajatav spordikeskus, hoogne tänavate remontimine ja nii edasi. 

Ent linna tulevikku silmas pidades on määrav siiski see, kuivõrd edukalt õnnestub pidurdada elanike põgenemist linnast. Miinus 700 elanikku ehk kaks protsenti aastas on ikkagi väga palju. Kaevandustes praegu toimuvat töökohtade koomaletõmbamist arvestades võib see trend isegi veelgi kasvada. 

Ei ole Ameerika avastamine, et võtmeküsimus on see, kuidas õnnestub Kohtla-Järvele luua uusi töökohti. Selge pole aga, kes ja kuidas peaks sellega tegelema. Kuigi see pole otseselt seadusest tulenev linnavõimude kohustus, on linnaelanike pilgud pööratud siiski nende poole. Mitte miski ei keela ega takista neid aktiivselt suhtlemast ettevõtjatega nii Eestis kui välismaal ja veenma neid investeerima Kohtla-Järvele. Sellise kaaluka tegevuse nimel võiks ohverdada nii mõnedki lindilõikamised või küsitava väärtusega komandeeringud sõpruslinnadesse.   

Tagasi üles