Võlg Ida-Virumaa ees

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ida-Virumaa inimesed ei seisa kangekaelselt põlevkivienergeetika lõpetamise vastu, kuid nad tahavad teada, mis tuleb selle asemele, et elu piirkonnas ei hääbuks. 

"See, et põlevkivienergeetika aeg saab läbi, ei ole mingi üllatus. See oli ju ammu teada." Tänavu, mil Eestis on elektritootmine varasemaga võrreldes poole võrra vähenenud ja ligikaudu tuhat töökohta Ida-Virumaal kadunud, on selliseid sõnavõtte kõlanud eri erakondade poliitikute suust. 

Kui see on tõepoolest ammu teada olnud, siis on põhjust küsida, miks need erakonnad, kes on sel sajandil valitsuses olnud, pole selleks olukorraks valmistunud. Aastast aastasse  on  riigieelarvesse oodatud  Eesti Energialt kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvat dividenditulu, mis on suuresti tulnud põlevkivielektri müügist.  Kui liita siia juurde ka sellelt tööstusharult laekunud muud maksutulud, siis tagasihoidlikult hinnates on see riigile viimase kümne aastaga toonud vähemalt miljard eurot. Ida-Virumaale tagasi sellest jõudnud mitu korda vähem. 

Kui on teada olnud, et heitmekvootide poliitika suretab põlevkivienergeetika välja, siis kus on olnud valitsuse tõhusad programmid sellega kaasnevate sotsiaalmajanduslike tagajärgede leevendamiseks? Aastaid kestnud vaidlused selle üle, kas Ida-Viru programmi suunata aastas kolm, neli või viis miljonit, ei ole 140 000 elanikuga piirkonna peamises majandusharus toimuvate muutuste ulatust ja mõju arvestades ju ometigi tõsiseltvõetav kaaluviht. 

Kui Reformierakonna juhtfiguurid räägivad nüüd, et põlevkivisse jätkuv investeerimine pole mõistlik ja peame tegema pingutusi, et piirkonnas vajalikku tööstuspööret teha, on asjakohane küsida, miks nad siis ei pingutanud, kui nad Eesti valitsust pikka aega juhtisid. Sama küsimuse tasub suunata ka Keskerakonnale ning valitsusvastutust jaganud Isamaale ja  sotsidele. "Alibiga" saaks selle teema mahamagamises arvestada vaid veidi üle poole aasta riigis võimul olev EKRE. 

Ida-Virumaa inimesed ei ole mingid silmaklappidega põmmpead, kes tuima järjekindlusega kaitsevad põlevkivienergeetika jätkumist. Siinsed inimesed on kogenud põlevkivi põletamisega kaasnevaid mõjusid tervisele ja elukeskkonnale otsesemalt  kui mis tahes agarad kliimaaktivistid, poliitilist kasu otsivad targutajad või suunamudijad. 

Inimesed tahavad lihtsalt teada, mis ja millal tuleb kokkutõmbuva põlevkivienergeetika asemele, et elu piirkonnas ei hääbuks. Õigupoolest olnuks vastuseid sellele küsimusele olnud vaja teada juba neli-viis aastat tagasi.  Kui pereisale öeldakse üles töökoht kaevanduses ja pereemale elektrijaama  sööklas, siis on neil vähe abi arutlustest idufirmade või rohemajanduse arendamisest kauges tulevikus. See ei tähenda, et sellega tegelema ei peaks, kuid see ei lahenda praegu süvenevat keerulist olukorda.   

Vale oleks etteheiteid teha ainult keskvõimule. Põhjalikult peaksid peeglisse vaatama ka Ida-Virumaa omavalitsuste ja eelkõige suuremate linnade juhid. Nemad peavad pakkuma välja omavahel läbivaieldud ja argumenteeritud lahendusi, millest oleks maakonna elu parandamisel reaalne abi, ja siis  nõudma selgasid kokku pannes valitsuselt nende plaanide elluviimiseks raha. 

Paraku on nendes linnades põhiline tähelepanu kulunud oma klannivõimu põlistamisele aina tragikoomilisemaks muutuval moel, mis samal ajal vähendab ka nende tõsiseltvõetavust. Ka suurem osa riigikogu valimistel kohalikelt inimestelt hääli välja meelitanud saadikuid on lahenduste väljapakkumisel, kuidas viia Ida-Virumaa põlevkivi-järgsesse ajastusse , vähemärgatavad.

Ida-Viru valijate südamed mitmetel valimistel järjest võitnud Yana Toom on tema valimispiirkonna jaoks praegu kõige tähtsamas küsimuses olnud vait kui sukk.

Kodanikuaktiivsus paistab Ida-Virumaal varasemast rohkem silma. Ka mujalt tuleb üha rohkem inimesi, kes tahaksid selle kandi jaoks midagi kasulikku teha.  Ent  püsiva poliitilise toeta ja heitliku rahastamise puhul võib entusiasm raugeda enne tulemusteni jõudmist. 

Muidugi võiks ju mõelda ainult positiivselt, et küll aja jooksul loksub kõik nagunii iseenesest paika. Tööstuspiirkonnad on ka mujal maailmas hääbunud, kui nende aeg otsa saab. Ida-Virumaa elanike arv küll kahaneb ja tööpuudus on suur, aga turiste käib tasapisi aina rohkem.

Noorte osakaal maakonnas küll väheneb, aga miks ei võiks Ida-Virumaast sel juhul saada hea paik väärikaks vananemiseks. Kinnisvara hinnad on imeodavad − miks mitte pealinnas oma korter maha müüa või üürile anda ja tulla elama Ida-Virumaale, kus on ilus loodus ja õhk muutub tööstuse pensionile jäämise  tulemusel aina puhtamaks. 

Ent Eesti väiksust arvestades ei saa jääda lootma sellele, et üks riigi suuremaid piirkondi tuleb keerukast seisust välja vaid usuga Browni liikumisse.  See oleks samaväärne kasiinoõnnele lootmisega.

Valitsuse ja omavalitsuste koostöös on vaja suurt tegevusplaani ja vajalikul hulgal raha selle elluviimiseks. Ida-Virumaa peaks olema aastakümnete jooksul põlevkivijärgse ajastu sambasse riigile piisavalt palju sissemakseid teinud. Nüüd, kui on käes ilmselge vajadus, peaks olema ka õigus seda raha välja võtta. 

See oleks ühtaegu nii auvõla tasumine kui taastusravi piirkonnale, mis on aastakümneid Eestit kodumaise elektriga varustanud, riigieelarvet tublilt täitnud ja aidanud majandust konkurentsivõimelisena hoida.