2020 − lihtsalt ilus arv või oluline aasta?

Anvar Samost, ajakirjanik

FOTO: ERR

2020 näib ilusa arvuna, ei enamat − aga juba jaanuari alguses näeme, et Eesti ja maailma jaoks saab aasta olema asju täis.

2020 ei saa kindlasti olema igav aasta. Esiteks pole meil igavaid aastaid ammu olnud. Teiseks, juba erakordne aastaarv kindlasti projitseerib nii järgmise 12 kuu jooksul kui tagasivaates 2020. aastale kõikvõimalikke tähendusi. Kolmandaks, mitu olulist arengut on meil alanud aasta kohta ju teada.

Ameerika Ühendriikide kesksest ingliskeelsest kultuuriruumist tulevad kõik suuremad muutused vabas maailmas.

Hardo Pajula armastab võrrelda Eestit külaga riigi servas, kuhu varem või hiljem jõuab kohale kõik pealinnas toimuv. Ei ole kindel, kas pealinn on Washington või New York, aga info liikumise kiirenedes kokku tõmbunud maailmas asub see ühemõtteliselt Ameerika Ühendriikides. Kui ei usu, siis vaadake praegusi lapsi: isegi kui nad ei õpi koolis inglise keelt (väheusutav), siis saavad nad selle teismeeaks enamasti selgeks paremini kui keskmised täisealised. Ameerika Ühendriikide kesksest ingliskeelsest kultuuriruumist tulevad kõik suuremad muutused vabas maailmas.

2020. aasta 3. novembril valivad Ameerika Ühendriigid presidenti. Valimiskampaania käib, aga pole kahtlust, et alles võtab hoogu üles ning peamised sündmused, pöörded ja üllatused on veel ees.

2016. aastal valitud Donald Trump ei ole USAd ja läänemaailma maha lammutanud, nagu suur hulk pettunuid kolme aasta eest ennustas. Samuti pole president tõstnud USAd neisse Ronald Reagani aegsetesse kõrgustesse, mida lubas, aga USA ja koos sellega maailm kuni meie külani selle servas on selgelt muutunud. Ilmselgelt on Trumpi oponendid siiski suures segaduses ja hädas valijatele sobiva vastaskandidaadi leidmisega.

Võimalik, et väga head ajad Ühendriikide majanduses jätkuvad kogu aasta ehk presidendivalimisteni ja kaugemalegi. Madala tööpuuduse, jätkuvalt tõusvate aktsiaturgude ja paraneva elujärje ning valijate enamusele korda mineva demokraatide presidendikandidaadi puudumise korral saab Trump siis suure tõenäosusega tagasi valitud.

Pole päris võimatu, et mingil hetkel seab uuesti end presidendivalimistele üles eelmisel korral kaotanud Hillary Clinton. Tulemuseks oleks enneolematult raju heitlus, kuid ilmselt ikkagi Trumpi võit.

Nagu viimaste aastate pealt näeme, siis Eesti Trumpi teist ametiaega pelgama ei peaks. Selle mõju maailma arengutele jätkab suunda, mida juba tunneme.

Palju suuremad ohud peituvad maailma majanduses kasvavates pingetes. Euroopa keskpanga ekspansiivne rahapoliitika ei ole toonud kaasa oodatud elavnemist. Saksamaa majandus on selgelt stagneerunud, kasuks ei tule ka populistlik energia- ja kliimapoliitika. USA aktsiahindade hüpped ühelt rekordilt teisele märgivad laia varahindade inflatsiooni, mis ei saa kesta lõpmatult. Hiina justkui turumajanduse suhtes tekib üha enam küsimärke paralleelselt sellega, kuidas järjest selgemaks saab režiimi kõhklematu liikumine veel suurema autoritaarsuse ja ennenägematu kontrolli poole.

Põhimõtteliselt võib 2009. aastaga võrreldava majanduskaose lahti päästa ühe riigi või ühe suure panga ootamatu kriis. Aga aus on lisada, et ei pruugi.

Muretsema ei pea Eesti jaanuari lõpuks teoks saava Brexiti pärast. Aastaid veninud sisepoliitilisest määramatusest üle saanud ning taasleitud enesekindlusega Suurbritannia on maailmale, Euroopale ja Eestile päris selgelt kasuks. Kuigi maailma pealinn on Ameerika Ühendriikides, võib see ühise inglise keelt kõneleva ruumi kaudu mingis osas ka Briti saartel asuda.

Eesti jaoks on maailmapoliitika ja selle pinged 2020. aastal tavalisest lähemal, sest oleme ÜRO julgeolekunõukogus. Kui veel paar päeva tagasi oleks võinud arvata, et ehk midagi väga teravat Eesti valikute hulka kuuluma ei hakka, siis pärast USA reedest rünnakut Iraani vastu paistab juba teisiti.

Kas midagi muutub Venemaa ja Eesti suhetes? Õige küsimus oleks: kas midagi muutub Venemaa ja läänemaailma suhetes? Vaevalt. Selles kontekstis polegi oluline, kas Vladimir Putin peaks suvel Tartusse tulema või kas Euroopa ja USA lähevad Nord Streami üle nii tülli, et Venemaa võiks rahul olla. Tervikuna on just majanduslikud suhted Venemaa ja lääne vahel sedavõrd sügavalt halvatud, et isegi väikesed paranemised Ukraina küsimuses ei muuda suurt pilti mitte kuidagi. Mis veel olulisem, suured lääneriigid tegelikult ei olegi enam oluliselt motiveeritud Venemaaga uusi pingutusi tegema. See, mis on, on status quo.

Need on kõik protsessid, mida Eestil on võimatu mõjutada. Parim, mida me saame teha, on hoida kainet pilku maailmale, olla enesekriitilised ja leidlikud.

Tagasi üles