Anvar Samost: üks viirusepuhang ei muuda inimese sisu

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Koroonakriisi positiivseks tulemuseks tavatsevad paljud entusiastlikult nimetada digitaalsete suhtluskanalite ja kaugtöö laienemist, aga kas püsivat muutust ikka tuleb ja kas selle üle peaks tõesti rõõmustama?

Ma ei tea, kuidas käivad Eesti vanglates vangide kohtumised külastajatega. USA sarjadest ja filmidest on kõigile tuttav stseen, kus vang ja külastaja istuvad kahel pool paksu ja helikindlat klaasseina ning suhtlevad omavahel vanamoodsate juhtme otsas rippuvate telefonide kaudu.

Vahel paneb keegi tuhmivõitu klaasi vastu käe, et teine saaks samaga teiselt poolt vastata. Vahel keegi vihastab ja lööb rusikaga vastu klaasi, siis veavad valvurid ta ära. Seda kõike on kurb vaadata, sest mitte mingi vahendatud suhtlus ei asenda kunagi päriselt päris inimest ja otsest suhtlust.

Me oleme inimesed ainult seni, kuni suhtleme üksteisega, sõna otseses mõttes. Ilma kontaktita meid lihtsalt poleks.

Kui keegi meist peaks õnnetul kombel ühele või teisele poole klaasi telefonitoru hoidma sattuma, siis − olen täiesti kindel − mitte ükski ei kirjutaks oma kogemusest kümneid esseesid teemal «Kuidas telefoni teel oluliste inimestega suhtlemine on tegelik progress ja helge tulevik». Ometi on paljud nüüd pea kaks kuud niisuguses olukorras olnud ja iga päev ilmub mõni optimistlik ülistus Zoomi, Skype'i või MS Teamsi maailma muutvale rollile.

Usk tehnilisse ja ühiskondlikku progressi, õigemini selle märkidesse, on võimas. Samuti on suur inimlik soov näidata end eeskõndijana, uuendajana, teistest paremana.

Paraku on ainus positiivne uuendus, mille koroona päevil miljonitesse eludesse tulnud videosuhtluse tarkvara Zoom toonud on, selle tasuta versiooni 40 minuti ajapiirangus. Kui 40 minutit saab läbi, siis koosolek (enamasti ikka koosolek) või vestlus katkeb. See on puhas progress, sest iga koosolek, mis kauem kestab, on tegelikult ajaraisk.

Kui saaks tavalistesse koosolekutesse sama reegli sama tulemuslikult sisse viia, siis võiksime tõesti öelda, et koroonapandeemia on vähemalt ühes väikeses asjas maailma parandanud.

Asjaolu, et videosuhtluse vahendid on aastakümneid olemas olnud, kuid ometi on väga erinevate kultuuride inimesed eelistanud füüsiliselt reisida, et teiste inimestega kas või mõneks tunniks vahetult kokku saada, räägib universaalsetest inimolemuse tõsiasjadest. Me oleme inimesed ainult seni, kuni suhtleme üksteisega, sõna otseses mõttes. Ilma kontaktita meid lihtsalt poleks.

Iga suhtlus kätkeb riske. Mitte ainult haiguste kujul, vaid kohati päris äkilisi ja füüsilisi, vägivaldseid. Kui istud autosse, siis võib keegi vastassuunavööndis sõitja magama jääda, lennukil võib mõni mõõteriist valetada, kauges riigis võib turvalist õiguskorda mitte olla. Aga ka risk on inimesele omane, ilma riske võtmata poleks meid olemas. Ühiskond, mis liigub väga pikalt kõikide riskide vältimise suunas, lakkab lõpuks ühel või teisel viisil olemast.

Vahetus suhtluses riske võttes demonstreerime inimesele, kellega kohtume, et me paneme midagi mängu, et me võtame teda tõsiselt. Selleks surutaksegi kätt ja juuakse samast anumast, mis päris kindlasti on üks ohtlik ja ebaratsionaalne tegevus, kuid just sellisena kannab selget sõnumit. Jagatud risk toob võimaluse jagada edu.

Kaugtöö võib ainult tunduda efektiivne. Kindlasti on inimesi, kes üksi olles suudavad luua midagi väga väärtuslikku ja nii pikka aega järjest. Aga enamik inimkonna saavutusi on eeldanud paljude inimeste koostööd, koos viibimist, kogemuste jagamist, ka esmapilgul mõttetut kontakti.

Ka hariduses pole juhuslik, et koolides on palju õpilasi ja palju õpetajaid füüsiliselt koos. Ainult nii saab õpilane mitmekesist haridust, kogemusi ja areneb isiksusena. Linnad, bürood, sadamad ja koolid on inimloomuse füüsilised peegeldused.

Kui endine Eesti Panga president Ardo Hansson kirjutas äsja Postimehes, et enamasti taastub elu Eestis pärast koroonaviiruse puhangu vaibumist nii, nagu me mõni kuu tagasi seda elasime, siis ta pidas silmas eelkõige majandust. Nii kindlasti ongi, aga veel enam on kindel, et inimeste loomulik vajadus suhelda − ning riskida − taastub enne majandust ja muidu poleks ka majandusel mingit mõtet.