Eesti on lõpuks rahvusvahelisel rahaturul sarnaselt teiste riikidega laenamas, nüüd on oluline, et saadud raha lihtsalt ära ei söödaks.
Anvar Samost: peaaegu tavaline riik
Eestist sai lõppeval nädalal ühe näitaja järgi täiesti tavaline riik. Nimelt andis Eesti valitsus välja poolteise miljardi euro eest kümneaastase tähtajaga ehk pikaajalisi võlakirju. Need on vabalt kaubeldavad ning Eesti maksab saadud laenu eest intressi 0,125 protsenti aastas, mis on üsna odav.
Mida see tähendab? Esiteks usuvad professionaalsed suure võõra raha investeerijad, et Eesti riik on kümne aasta pärast täiesti olemas. Teiseks usuvad nad, et selle kümne aasta jooksul suudab Eesti riik laenu teenindada peaaegu sama hästi kui mõni pikema ajalooga ja palju rikkam riik. Kolmandaks usuvad nad, et Eesti maksab hiljemalt kümne aasta pärast laenatud miljardid tagasi.
Vabalt võib juhtuda, et enamiku laenurahast me sõna otseses mõttes lihtsalt sööme ära, hoopis parem oleks, kui kasutaksime laenuraha tulevikku suunatud investeeringute tegemiseks.
Seda kõike pole sugugi vähe, kui arvestada, kust me oleme tulnud ja kus me kaardi peal asume. Oleme saanud suure laenu odavamalt kui meie naabrid Läti ja Leedu, odavamalt kui nii mõnigi arenenud Lääne-Euroopa riik. Aga arvestama peab ka seda, et keskpankade viimase aastakümne ekspansiivse rahapoliitika tulemusel on maailm sõna otseses mõttes rahast üle ujutatud ja isegi sellised riigid nagu Kreeka või Itaalia saavad pikaajalist laenu odavamalt, kui hea lehelugeja on saanud oma kodulaenu.
Lisaks on Eesti saanud ühe majanduse käekäiku iseloomustava mõõdiku, mille puudumisega iseseisvuse taastamisest peale kogu maailmas silma paistsime. Nii nagu investorid ja majandusanalüütikud kasutavad ühe riigi majanduse konteksti panemiseks majanduskasvu, inflatsiooni ja eelarvetasakaalu näitajaid, võrdlevad nad ka riikide pikaajalise laenu hinda. Seda viimast Eesti puhul lihtsalt seni polnud.
Olen minagi paarkümmend aastat tagasi pidanud korduvalt ja korduvalt välismaistele ajakirjanikele ja analüütikutele kinnitama, et Eestil tõesti pole pikaajalist riigivõlga, mille intressitase annaks indikatsiooni valitsuse rahanduspoliitika usaldusväärsuse suhtes. Ei olnud lihtne seda selgitada, kuid lihtne polnud selgitada ka seda, mis asi on valuutakomitee süsteem ja miks Eesti krooni devalveerimise peale spekuleerimine oli lõpuks ikka täiesti viljatu tegevus.
Viimati põrkus Eesti pikaajalise intressimäära näitaja puudumise kui takistuse vastu euroga liitudes.
Praeguseks on Eestis sama hästi kui unustatud fraas "Maastrichti kriteeriumid", kuid 2000. aastate keskel ja lõpus kuulsime seda uudistest peaaegu iga päev. Kokkuvõtlikult tähistas see kolmest kindla väärtusega indikaatorist koosnenud komplekti, mille sisse mahtumata eurotsooni ei pääse. Need olid:
* eelarve puudujääk alla kolme protsendi SKPst ja võlatase alla 60 protsendi SKPst;
* inflatsioonimäär mitte üle 1,5 protsendipunkti kõrgem kolme kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmisest inflatsioonimäärast;
* riigi pikaajalise võla intressimäär mitte üle kahe protsendipunkti kõrgem kolme kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmisest.
Esimesed kaks suutis Eesti teisel katsel ületada. Kolmanda suhtes lepiti lõpuks kokku, et mida pole, seda pole.
Muide, riigirahanduse stabiilsuse ehk eelarvepuudujäägi ja võlakriteeriume peab liikmesriik täitma ka pärast majandus- ja rahaliidu täisliikmeks saamist. Seda on hea teada, kui vaatame paari nädala pärast Euroopa Liidu taastusrahastust tulenevaid ühisvõla vaidlusi.
Loomulikult on ka Eesti võlakoormus nüüd lausa mitu korda kõrgem kui seni. Ligikaudu kerkis see kaheksalt protsendilt SKPst 22 protsendile. Samas − vaatame nüüd Maastrichti kriteeriume − jääb see 60 protsendist ikka väga kaugele ja on üle kahe korra madalam kui näiteks Lätil ja Leedul ning pole üldse märkimisväärne vanade Euroopa riikidega võrreldes.
Murekoht on mujal. Selle raha oleme laenanud praegu peaaegu igaks juhuks, täpsemalt öeldes likviidsuspuhvrina, kuna koroonakriisi majanduslikud kahjud alles selguvad. Vabalt võib juhtuda, et enamiku laenurahast me sõna otseses mõttes lihtsalt sööme ära ja peamine kasu, mis sellest sünnib, on järsema languse tasandamine ja sotsiaalsete pingete leevendamine.
Hoopis parem oleks, kui kasutaksime laenuraha tulevikku suunatud investeeringute tegemiseks. Ükskõik kui vaimuvaene ei tundu neljarealiste maanteede ehitamine, on selle tulemuseks midagi, mis teenib meid ja meie lapsi ka mitmekümne aasta pärast.