Möödunud kevad andis meile kõigile õppetunni, mida me tagasi ei taha. Suvise puhkuse järel on sellele helgem tagasi mõelda. Koolirahval, ka õpilastel, on mitmesuguseid kogemusi, nii häid kui halbu. Kindlasti saime me kõik targemaks ja paindlikumaks, õpetajad õppisid juurdegi.
Mulle meeldis väga üks koroonaaja lõpu arutelu Narva muusikakooli õpetajaga, kes ütles, et tema palus oma pilliõpilastel saata endale muusikapalaga video. Õpilased tahtsid, et see igati hästi kõlaks, ja nii pididki nad pala üheksa korda läbi mängima, mis oli õpetaja unistus. Raskest olukorrast võib ka tublisti võita.
Just mõned päevad tagasi rääkisin ühe ajalooõpetajaga − minagi olen hariduselt ajalooõpetaja ja püüan ka klassi ette jõuda −, kuidas viia sel sügisel ajalooõpetust läbi nii, et mitte jääda kitsasse klassiruumi kinni. Eesti linnad ja alevid on erinevad, aga igaühes neist on midagi ajaloolist, mida saab kooliprogrammiga siduda. Ja lõpuks algabki just kodust ja kodukohast meie identiteet ja ajalugu. Sel sügisel ei tohi õuesõpet karta.
Ühe õppetunni saime kevadest veel. Paljudki lastevanemad avasid esimest korda õpiku ja töövihiku. Nähti paljut, mida kritiseerida. Oleme nüüd ühte meelt selles, et õppevahendite koostamise taga peaks seisma suurem meeskond. Samuti ei ole nüüd enam Eestis lapsevanemat, kellel poleks kooliõpetaja kogemust. Ka seda teavad nüüd kõik, et tegu on raske, aga väga tänuväärse tööga. Loodetavasti hindame me õpetaja tööd edaspidi rohkem.