Pikka aega Kohtla-Järvel võimul olnud Keskerakonda kuuluvad volikogu ja linnavalitsuse liikmed peavad end silmakirjalikkust, üleolevust ja enesekindlust täis topituna ainsateks mõistusega olenditeks linnas ning seetõttu ka asendamatuteks. Kui neid kirutakse, siis üldjuhul ei saa nad aru, millest jutt, hiljem aga eitavad nii öeldut kui ka tehtut. Äkki aitab?
Rahvale pole vaja olematut demokraatiat, vaid ärakuulamist, arusaamist ja temaga arvestamist.
On selge, et ainult elanikkonna ühine soov suudaks sillutada tee kodanikualgatuse laviinile ja looks eeldused linna paremaks muutumisel. Samas Ahtme tehase ümber keerleva ja Kohtla-Järve saastatud õhu teemaliste arutelude valguses on selge ka see, et vaid ilusad jutud, allkirjade kogumised või pöördumised, olgu viimased kui tahes argumenteeritud, tundes praeguse võimuloleva ladviku klammerdumist võimu külge, meid sihile ei vii.
Linna uus poliitiline suund peab olema kaasav, avatud ja läbipaistev. Usalduskriis ning lõhe inimeste ja võimulolijate vahel on niigi selgelt tajutavad. Seda usalduse kaotust on aga võimalik kompenseerida elanikkonna kaasamisega otsustamisse, info avalikustamise, aususe ja läbipaistva juhtimisega.
Tänane linnavõim ütleb selgelt, et "Sul pole õrna aimugi, kuidas asjad käivad ja milline elu tegelikult on", kui lihtne linnaelanik mingile igapäevast elu segavale asjaolule tähelepanu juhib. Teisalt on neil ehk õiguski, sest asjaolu, millele linnaelanik tähelepanu juhib, segab tema enda, mitte valitud esindaja elu ning nii see lõhe rahva ja võimulolijate vahel süveneb. Nii näemegi, et turvaliselt materiaalselt kindlustatul on raske mõista puuduses ning hirmus elava inimese mõtteid ja vajadusi.
/nginx/o/2020/09/04/13323380t1h035d.jpg)