/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2020/02/17/12948909t1hada9.jpg)
Keskerakond sai kolmapäeval Narvas tagasi tükikese võimust. Ta jäi sellest ühes oma põlises kantsis rohkem kui kaks aastat tagasi ilma, kui sealne tollane valitseja ja veidi hiljem korruptsioonikuritegudes süüdi mõistetud Aleksei Voronov solvumise märgiks valdava osa volikogu liikmeid Keskerakonna lipu alt ära viis.
Tükikese seepärast, et eile linnajuhid ametist tagandanud seltskonnas pole Keskerakond sugugi suurim jõud. Selleks on hoopis aastaid opositsioonis olnud sots Katri Raigi juhitav valimisliit Meie Narva.
Lähikuud näitavad, kuivõrd elujõuliseks ja püsivaks see küllaltki erinevate huvidega seltskond osutub. Paraku on Narvas, nagu ka mitmes teises Ida-Viru omavalitsuses, aastatega juurdunud nii-öelda vorst-vorsti-vastu-valitsemisstiil, kus volikogus magnetiseeritakse võimulpüsimiseks vajalik hulk hääli isiklike hüvede pakkumisega: olgu selleks töökohad munitsipaalasutustes, nõukogude liikmete kohad, munitsipaaltellimused või midagi muud. Osale saadikutele on paraku kiiresti omaks saanud, et volikogus tasub võimul olla selleks, et midagi saada või − hirmu poolelt vaadates − mitte ilma jääda.
Võtmeküsimus ongi, kuivõrd edukalt ja kiiresti õnnestub sellist hoiakut murda ja levitada mõtteviisi, et valitseda saab ka teisiti. Küll aga võib ennustada, et kui uus võim hakkab kasutama võimulpüsimiseks vana võimu trikke, iseäranise häälte äraostmist mingite hüvede eest, siis kukub see õige pea kolinal kokku.