Anvar Samost: kõik on poliitiline

Anvar Samost
, ajakirjanik
Copy
Anvar Samost, ajakirjanik
Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

Nii eristuv arhitektuur kui tavaline väikelinna jõulupuu muutusid 2020. aastal poliitilisteks küsimusteks, koroonaviirusest rääkimata.

Peagi hakkavad ilmuma aastat kokku võtvad kirjutised, intervjuud, kolumnid, saated raadios ja teles. Võib olla ette kindel, et enamik neist ütleb sama: aasta 2020 oli Eestis ja maailmas koroonaviiruse aasta. Ei midagi rõõmustavat peale selle, et 2021. aasta alguses paistab lootus vaktsiinile, mis lubaks kõigil tavalise elu juurde naasta.

Aga kui koroona kaob ja aasta pärast tundub lihtsalt eemaletõukava mälestusena ja paljud on õnnelikud, et nad suurt midagi ei mäletagi, siis teine märk, mida 2020. aasta kandis, ei kao kuhugi. 2020. aasta oli Eestis aasta, kus kõik meie ümber muutus lõplikult poliitiliseks.

Ajalugu? Poliitiline. Meedia? Poliitiline. Kunst? Poliitiline. Ilm? Muidugi poliitiline.

Väga väsitav on ülepolitiseeritud pealiskaudsuses elada. Kui kauaks kõik poliitiliseks jääb? Ei tea, aga kindlasti kestab see kauem kui koroona.

Pea igas Eesti elu valdkonnas nägime lõppeval aastal, kuidas vähimagi valikuvõimaluse või erimeelsuse puhul jagunes ühiskond kahte leeri, seejuures korrates enam-vähem täpselt jaotuse mustrit mõnes hoopis teises küsimuses.

Jätame kõrvale niisugused eelduslikult poliitilised küsimused nagu abielu reguleerimine või migratsioon.

Vaatame sedasama koroonaviiruse asja. Vaid väga naiivne inimene ütleks, et las terviseametnikud ja arstid tegelevad, usaldame neid täielikult. Enamiku epideemia tõrjumise ja sellega elamise otsustest − kui mitte kõik − on teinud poliitikud, seejuures täpsemalt valitsus. Valitsuses on märtsist peale käinud teravad polariseerunud vaidlused pidevalt muutuvate piirangute ja meetmete üle.

Näiteks viimased jaotused Keskerakonna, EKRE ja Isamaa kabinetis on jooksnud maskide kohustuslikkuse ja avaliku elu kinnipanemise teemal. Isamaa on innukalt toetanud maskikohustust, EKRE mitmenädalast täielikku lockdown'i. Keskerakonna ministrid ja peaminister on tegelnud ühispositsiooni otsimisega. Puhas poliitika, kuigi nii ühe kui teise joone toetajad on viidanud teaduslikele uuringutele või toonud staararste kabineti istungile oma vaadet kinnitama.

Valitsusest väljaspool on opositsiooni, meedia ja kodanike vaated samuti jaotunud poliitilisi eelistusi mööda, selle teada saamiseks ei pea uuringuid korraldama, kuna kõik joonistub nii ilusti välja.

Poliitiline ei ole mitte ainult koroonaepideemia meditsiiniline külg, vaid ka õigus. Õiguskantsler Ülle Madise osutas viimase võimaluseni maskikohustuse kaheldavale seaduslikkusele, kuid mõistis lõpuks, et selle hinnaks võib olla väärtusliku institutsiooni mattumine poliitiliste siltide alla. Sama on mitmes riigis mõistnud kohtud, kes on ära põigelnud maskikohustuse ja sellest rangemate liikumispiirangute õiguspärasuse hindamisest. Näis, kuidas Eestis läheb.

Ka suures maailmas on koroona puhas poliitika. Riigis, kust varem või hiljem jõuavad meile kõik trendid, USAs, võib maski kandmise või mittekandmise järgi suure täpsusega ära öelda, millist presidendikandidaati kodanik viimastel valimistel toetas. Suurte lootustega Suurbritannia peaministriks saanud Boris Johnson ei leia oma põhjatuna näinud poliitiku tööriistakastist koroonakriisi jaoks õigeid riistu ning ei julge usaldada sisemist kompassi ja koperdab jamast jamasse.

Aga Eestis piisab andekal arhitektil joonistada tellijale Tallinna kesksele ristmikule pisut hullumeelne kõrghoone, kui Eesti ühiskond vähem kui poole päevaga jaotub pooldajateks ja vastasteks sama poliitilise joonise järgi, mida näeme pensionireformi debatis.

Kuulus kirjanik, elav klassik avaldab vaimuka satiirilise romaani. Arvustusi ilmub napilt, aga sotsiaalmeedias jagunevad arvamused taas sama poliitilise mustri järgi.

Viimaks selgub, et läbinisti poliitiline saab olla ka jõulukuusk.

Kui miski on liikunud vähema poliitilisuse suunas, siis on need peavoolu erakondade fraktsioonid riigikogus. Sinna on jäänud vähe neid, kelle võimed väljenduksid kiires reaktsioonis ja osavas narratiivi suunamises. Sellel moel on Kesk- ja Reformierakonna seltskonnad Toompeal sarnasemad, kui nad tahaksid.

Väga väsitav on ülepolitiseeritud pealiskaudsuses elada. Kui kauaks kõik poliitiliseks jääb? Ei tea, aga kindlasti kestab see kauem kui koroona.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles