/nginx/o/2021/03/12/13675380t1h3910.jpg)
"Mulle tegelikult ei meeldi kõndida, olen autoinimene," teeb Intan Pragi teisipäeval Jõhvile lähenedes üllatava avalduse. Selleks ajaks on tal selja taga 1300 kõnnikilomeetrit ning hullumeelne plaan läbida 49 päevaga jalgsi kõik 47 Eesti linna on jõudmas lõpusirgele.
46aastane Intan alustas oma 1750 kilomeetri pikkust teekonda 1. veebruaril Tallinnas ja on ilma ühegi puhkepäevata teel olnud peaaegu poolteist kuud.
Ida-Virumaa linnade skoorimiseks kulub tal terve nädal: esmaspäeval oma eelviimasesse maakonda jõudnud Intan veetis esimese öö Iisakus; Kiviõlist lahkub ta pühapäeva hommikul.
Intan kirjutas enne rännaku algust, et teekond tundub ka talle endale ebareaalne, aga ta loodab, et sihikindlus ja tahtejõud viivad sihile. Igatahes, nagu selgub, pole mehe liikumapanevaks jõuks kõnnirõõm.
"Tavaelus ma ei käi üldse jalgsi, olen autoinimene. Sõidan alati autoga treppi või vähemalt nii lähedale kui võimalik," tunnistab ta.
Kas ta kõnnib siis praegu kümmet aastat ette? Või hoopis järele? Seoses järele kõndimisega meenub talle naljakas lugu.
"Kui ma poes käin, meeldib mulle alati viinamarju maitsta. Võtan neid, mis on lahtiselt kasti põhjas ja lähevad niikuinii pärast prügikasti. Ükskord ma oleks peaaegu kinni maksnud kõik, mis ma elu jooksul söönud olen. Ostsin paar-kolm kilo kartuleid koos muude toiduainetega ja kassas oli arve 30 eurot, mis tundus paljuvõitu. Olin kartuleid kaaludes kogemata vale klahvi vajutanud, viinamarja silt läks peale. Karma tahtis mu käest selle raha välja nõuda, aga ma olin valvas," muheleb Intan.
Intan Pragi oma rännakul tasulisi öömaju ei kasuta. Peatuspaikade leidmisel oli abiks suur tutvusringkond üle Eesti. "Üle poolte öödest olen tuttavate juures, ülejäänud majutajad on sõprade või Facebooki kaudu leitud võhivõõrad," rääkis ta.
Ida-Virumaa kuuest öömajast neli sebis ettevõtja Aare Rebban, kes ühe öö võõrustas Intanit ka oma kodus Tammiku alevikus. Meeste tutvus on ligi kaks aastakümmet pikk. Nad on sattunud samadele üritustele, Intan Olympic Casino õhtujuhina, Aare toitlustajana.
Aare kõndis Intaniga osa distantsist kaasa kahel päeval: kümmekond kilomeetrit siis, kui vana tuttav saabus Jõhvi, ja 19 kilomeetrit Jõhvist Sillamäele. "Mulle käia tegelikult meeldib, käin ka matkadel, aga 49 päeva järjest kõmpida, ma ei tea... Nii hull ma ei ole," kommenteeris Aare.
Külalist lubas ta oma kodus kostitada ei millegi muu kui seente ja süldiga. Selle avalduse peale pahvatasid mõlemad naerma. "Need on kaks asja, mida ma lihtsalt ei söö," tähendas Intan, kellele tegelikult serveeriti kolmekäiguline seente- ja süldivaba eine. "Söök oli hea, saun veel parem, lumeingel pärast leili aga kirss tordile!" kiitis Intan hiljem oma blogis.
Sillamäe öömaja korraldas Intanile Toilas elav Signe Kiisk.
"Töötasime Olympic Casinos kümme aastat koos ja alati on tore jälle näha. Ma ei teadnud üldse tema plaanist, aga külla tulnud ema rääkis, et kuulis raadiost, et üks mees Inten hakkab läbi Eesti kõndima ja Sillamäe on ainus koht, kus tal ei ole veel ööbimist. Küsisin, kas ta on kindel, et Inten, mitte Intan, sest see tundus väga temalik. Ta ei ole mägironija, aga otsustab Kilimanjarol ära käia ja käibki, selline tegelane. Ema ütles, et oli vist küll Intan."
Selle peale sukeldus Signe Facebooki ja leidis täpsema info ning võttis kõne oma sauna ja talisupluse kamraadile Priit Oravale. "Teadsin, et tal on külaliskorter Sillamäel. Priit ütles, et loomulikult võtab ta sellise inimese hea meelega vastu."
Signe ise viis Sillamäe öömajja õhtusöögi. Toila pargi kohviku pidajana ei saa ta praegu kliente kohvikus teenindada, ainult toitu kaasa müüa, aga keegi ei keela häid tuttavaid eraviisiliselt kostitada. "Mõtlesin, et kui sa rändad 30 kilomeetrit päevas, siis vaevalt sa tahad mingit peent rooga. Tegin kartuliputru, kotlette, salatit ja pannkooke − mõnusa koduse roa."
Taaskohtumisel oli palju vahvaid hetki, mida meenutada. Näiteks on Signelgi väike osa Guinnessi maailmarekordist: kui Intan keeras 2005. aastal 48 tundi järjest ruletiratast, püstitades nõnda krupjee vastupidavusrekordi, viis Signe ta "poollaibana" koju.
Kui Tammiku aleviku ristis kell üks kohtume, on Intanil parasjagu puhkepausi aeg. Hommikul startis ta kell 6.30 ja istumispause teeb ta iga 4-5 kilomeetri tagant. "Isegi kui ma tunnen, et ma ei ole väsinud, sunnin end pausi tegema. Olen viie nädalaga nii palju õppinud. Kui kütan 10-15 kilti järjest, olen õhtuks ikka täitsa läbi."
9. märtsi nutiabimehe statistika vastab enam-vähem teekonna keskmisele: distants 35,148 km, aeg 7 h 45 min 56 sek, keskmine kiirus 4,53 km/h, kalorid 2656. Järgmisel päeval ootab ees üks jalgsirännaku pikemaid vahemaid − 50 kilomeetri ringis Jõhvist Narva.
Neil, kes soovivad Intanile mõne lõigu läbimisel seltsi pakkuda, tasub jälgida tema kodulehte, kus teekond on kirjas päevade kaupa. "Lähen täpselt nagu tank mööda oma plaani."
Plaane pole sundinud korrigeerima isegi ilmataat, kes on kõndijat kostitanud jäävihma, lumetormi ja pakasega. "Kui oli jäävihm, tõmbasin jäänaelad alla ja sammusin sama kiirelt kui kõrval sõitvad autod," kostab Intan.
"Miks sa seda teed?" on ilmselt kõige rohkem esitatud küsimus, millele Intanil on tulnud vastata.
"See mõte tuli nagu välk selgest taevast," meenutab mees eelmist suve, kui ta lihtsalt pähe tulnud mõtte paari sekundiga otsuseks vormistas. "Lihtsalt teen," pole tal ka teekonna lõpuosas paremat vastust pakkuda. Leiba teenib Intan sellega, et käib oma pokkerilauaga üritustel meelelahutust pakkumas, aga praegu on niikuinii tööpaus. Miks siis mitte seda kõndimisega täita?
Kui matka mõte ise kargas ootamatult pähe, siis selle ajal pole spontaansusele kohta: rännaku õnnestumise võtmeks on põhjalik eeltöö.
"Terve jaanuarikuu planeerisin: helistasin, uurisin ja kirjutasin. Üks 30aastane neiuke ütles: "Enne kui sa hakkad minema, vaata passi ka, sa nii vana mees, kõnged ära poole tee peal." Siis ma pakkusin, et annan talle viis sotti, kui ta leiab endavanuse või noorema, kes teeks ära sellesama logistika ja suudaks ka füüsiliselt käia," pajatab Intan, kes pole siiani pidanud viitsadat eurot loovutama.
Seljakotiga kõndija on kõikjal kohanud sooja vastuvõttu. "Kui välja arvata mõned autojuhid, kes arvavad, et mida sa töllerdad siin tee ääres, sõidavad mööda, signaal põhjas ja näpp püsti. Autojuhtidele, kes näitavad ilusti suunda ja lähevad vastassuunavööndi kaudu minust mööda, viskan alati tänutäheks käppa."
Seni kõige lahedam kogemus oli saartel kõndides.
"Kui "Ringvaates" Grete Lõbu ütles, et Intan peaks olema jõudnud Kärdlasse, lehvitame talle sinna stuudiost, kikitasid Hiiumaa inimesed kohe kõrvu. Kui järgmisel päeval kõndisin Kärdlast Emmastesse, siis umbes pooled autojuhid lehvitasid ning vilgutasid tuledega. Mitmed jäid isegi seisma ja tahtsid kas pilti teha või lihtsalt öelda: "Äge värk, pane edasi!" Selleks ajaks olin nädal aega kõndinud, rind läks kummi ja nii kihvt oli olla."
Esmaspäeval sai Intan taas tunda meedia mõju.
"Elmari raadiost helistas Tambet Ind ja uuris, kui kaugel ma olen. Ütlesin, et olen Kauksi kandis, kõnnin Iisaku poole. Kui intervjuu oli eetris ära kõlanud, siis vastutulevatest autodest sai kohe aru, kes Elmarit kuulab: paljud autojuhid vilgutasid tulesid."
Tore vahejuhtum oli ka teisipäeval, kui Intani telefon helises kell 7.17.
"Helistas Jõhvi mees Aldek ja ütles: "Tere, Intan, sa mind veel ei tunne, aga ma olen sinu fänn. Sõidan täna Tartusse ja tahaks tee peal sinuga kohtuda." No me siis kohtusime, tegime selfi, ta tõi mulle kuuma kohvi ja suure šokolaadi," kirjeldab Intan kohtumist mehega, kes on usin blogilugeja ja kommenteerija.
Oma blogi täiendab Intan igal õhtul, hoides huvilisi oma seiklusega kursis. "Blogitekstid lähevad järjest mahlakamaks, esimestes oli väga kuiv tekst. Õhtul vaatan päeva jooksul tehtud pilte, meenutan ja kirjutan," räägib seiklejahingega rändur, kes üritab elada oma elu nii huvitavalt, et oleks, mida meenutada.
Kallaste - Mustvee (07.03)
Kallastelt lahkudes oli ilm ilus ja miski ei viidanud sellele, et ilm võiks minna sama hulluks kui eile õhtul. Aga läks. Poole tee peal oli täna väga vali tuul, Mustvee kanti jõudes tuul küll nõrgenes, see-eest lumesadu tihenes.
Enne ilma halvenemist päästis tagantpoolt paistev päike, nägin äkitselt varju pealt, et keegi on mul kannul. Kiire reageerimine päästis mu kintsud ja kannikad, sest üks kohalik koer oli otsustanud proovida, kuidas maitseb ühe matkaja tuharalihas. Pareerides tigediku lähenemiskatseid kõndimiskeppidega nagu d'Artagnan, üritasin tast eemalduda, kuid ta kargles mu ümber edasi, ise lõrisedes, ila tilkumas lõugade vahelt.
Kuna tundsin, et ei jaksa nii palju keksida nagu Kaido Kaabermaa olümpiamängudel, võtsin lõpuks taskust äärmuslikuma enesekaitsevahendi. Väike sutsakas sundis kurivaimu alistuma ja üle põllu kodu poole tagasi lippama. Kuna foto jaoks oleks ta olnud valmis poseerima vaid, verest nõretav tükk minu kintsu hammaste vahel, jäi fotosessioon ära.
Loomakaitsjate ja koerasõprade rahustuseks võin öelda, et ma ei vigastanud koera ja ta elab õnnelikult oma kurja koera elu edasi.
/.../
Mustvee - Iisaku (08.03)
/.../
Kui 26 km käidud, kohtusin oma tänase majutaja Maikega. Tema soovis ka minuga mõned kilomeetrid kaasa kõndida, nii me siis kohtusimegi Kauksi bussijaamas. /.../
Kui parasjagu pausi tegime, jäi üks auto meie kõrval seisma, autost väljunud mees uuris, kas mina olen see hull (või kuulus, ei mäleta sõnastust) matkaja, keda telekast ka kunagi näidati. Saanud jaatava vastuse, oli mees rõõmus, tahtis kuidagi abi pakkuda, aga kuna ma hetkel midagi ei vajanud, siis veel mõni sõna juttu ja mees läks oma teed. /.../
Iisakusse jõudes marssisime otse vaatetorni juurde. Torn asub mäe otsas ja kuna tegemist on Ida-Virumaa kõrguselt teise loodusliku kohaga (94 m), siis pärast 41 km käimist oli see tee torni juurde päris vaevaline. Aga tasus kuhjaga ära! Torn on suhteliselt uus, tugev ja korralik ehitis, maapinnast 28 m kõrgune. Ja see vaade! No Soome lahest Peipsini näeb ära!
* * *
Jõhvi - Narva (10.03)
/.../
No ja siis lõpuks Narva! Kohati tundus küll, et Narva asub kuskil Uurali mäestiku tipus, maantee läks aina ülesmäge, ilm on külm nagu Siberis ja tee ei tahtnud kuidagi lõppeda! Aga kõigele vaatamata oli mu tempo täna veidi kiirem mu kogu matka keskmisest, kohale jõudes ootas mind väga meeldiv narvalane Aleksei, kes erinevalt enamikust oma kaaslinlastest valdab vabalt eesti keelt.
Näiteks apteegis küsisin eesti keeles vaseliini, müüja küsis, kas saaks vene keeles. Ma hakkasin naerma ja ütlesin siis vene keeles, et vaseliin on ju ka vene keeles vaseliin. Müüja tundis siis veidi piinlikkust ja müüs mulle mu soovitud vaseliini.
Narva - Sillamäe (11.03)
Täna oli vaikne ja rahulik päev, erilisi sündmusi ei olnud. Ilm oli jalutamiseks ideaalne, polnud ei tuult ega päikest, ei lund ega rahet, temperatuur oli -12, väga mõnus oli astuda.
Kogu päev tundus nagu pühapäev, poole päeva pealt meenus, et keegi rääkis, et alates tänasest pandi Eesti lukku. Mida see iganes ka ei tähendaks, liiklusele mõjus see hästi!
Allikas: intan.ee