Video ⟩ Jõhvi gümnaasiumi abituriendid: «Me ei taha elada eri maailmades»

Vasakult tagareas Robert Pekin, Daniel Lambing ja Vladislav Magilnitski, esireas Evelina Seppenen ja Anastassia Alemajeva. Kõik nad on rahul, et said õppida gümnaasiumis, kus eesti ja vene noored on koos ühe katuse all. "Noortele pole koos õppimine mingi probleem," kinnitasid nad. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Abituriendid Robert Pekin, Daniel Lambing, Vladislav Magilnitski, Evelina Seppenen ja Anastassia Alemajeva õpivad ühe katuse all eesti noortega ega jäta ripakile võimalust eesti keelt kasutada. Nad on hea näide sellest, kuidas eri stardijoonel alustanud vene emakeelega noored võivad gümnaasiumi lõpuks jõuda ühele finišisirgele.

Kas olete rahul koolivalikuga, mille teie vanemad tosin aastat tagasi tegid, ja kuidas see on mõjutanud teie eesti keele omandamist?

Robert: Mina käisin vene lasteaias ja loogiline oli minna edasi vene kooli. Tol ajal ei olnud ka nii palju valikuvõimalusi. Õppisin Kohtla-Järve Kesklinna põhikoolis tavalises vene klassis ja olen selle valikuga rahul: sain suurepärase teadmiste pagasi. Jah, võib-olla eesti keel oli natukene nõrgem, aga teadmised matemaatikas ja teistes ainetes olid suurepärased.

Gümnaasiumis jõudsin ka eesti keelt õppida ja sain siin suurepärase keelepraktika. Mina õpin gümnaasiumis 80:20 õppekava järgi.

Daniel: Mina õppisin kuus aastat Jõhvi vene põhikoolis ja 7.-9. klassini Kohtla-Järve Järve vene gümnaasiumis tavalises vene klassis. Ma pole vanematelt kunagi küsinud, miks nad nii otsustasid. Praegu õpin sada protsenti eestikeelse õppekava järgi.

Noored eelistavad jääda Eestisse

Evelina Seppenen plaanib jääda Eestisse ega välista pärast õpinguid oma kodumaakonda naasmist. "Mulle väga meeldib Eesti, see on minu kodu, siin on minu pere. Tahan saada koolipsühholoogiks. Kuna koolid vajavad tugispetsialiste, siis arvan, et leian Eestis tööd."

Anastassia Alemajeva unistab arhitekti ametist ja loodab teha karjääri Eestis. "Ma siiralt armastan meie riiki. Arvan, et siin on väga tore elada."

Robert Pekin ütles, et jääb vähemasti esialgu Eestisse. "Olen abiturient ja minu prioriteet on kõrgharidus ning Eestis on see tasuta ja kvaliteetne. Tulevik näitab, mis saab edasi. Tahaksin siduda oma elu majandusega."

Daniel Lambing arvas, et Eestisse jääda on kõige lihtsam, kuna siin elavad pere, sõbrad ja inimesed, kes on alati valmis teda toetama ning aitama. "Samuti ma arvan, et minu eesti keele oskus on palju parem kui mõne teise võõrkeele oskus," rääkis noormees, kes soovib saada IT-spetsialistiks ja näeb end elamas Tallinnas.

Vladislav Magilnitski sõnul sõltub tulevane elukoht tööpakkumistest ja tasust. "Kui mulle pakutaks 20 000 eurot kusagil välismaal, siis ma läheksin. Aga Eestisse oleks muidugi mugavam jääda. Mulle meeldib siin. Kuna mul on reaalained tugevad, tahaksin teha midagi praktilist ja saada näiteks inseneriks."

Vladislav: Kui ma õppisin koos emaga lugema, siis esimesena eesti, mitte vene keeles. Ema ütles, et me elame Eesti riigis ja sa pead oskama eesti keelt. Lasteaias käisin keelekümblusrühmas ja Maleva põhikoolis õppisin üheksa aastat keelekümblusklassis. Jõhvi gümnaasiumis valisin täielikult eestikeelse õppe ja õpin ühes klassis eesti põhikooli lõpetanutega.

Evelina: Käisin lasteaias keelekümblusrühmas ja läksin vene kooli, kuna see oli mugav ja kodu lähedal. Kahjuks ei olnud Ahtme gümnaasiumis, praeguses Ahtme põhikoolis, varajast keelekümblust, sellepärast õppisin esimesed viis klassi vene keeles. Kuuendas klassis läksin keelekümblusse ja praegu õpin sada protsenti eesti keeles.

Enamik Eesti elanikke toetab koos õppimist

Üha rohkem muu kodukeelega lapsi ja noori õpib lasteaias ning põhikoolis keelekümblusrühmas või -klassis, aga ka eesti õppekeelega õppeasutuses.

Eesti elanikud, sõltumata rahvuslikust taustast, näevad, et eesti keeles õppimisega kaasneb mitu plussi: paraneb laste eesti keele oskus, avarduvad haridusvõimalused, tekivad kontaktid eestlaste ja teise rahvuse esindajate vahel, kasvab lõpetajate konkurentsivõime tööturul, ühtlustub eesti ja teise õppekeelega koolide õpilaste teadmiste tase.

Eri rahvusest laste ja noorte koos õppimisse suhtub positiivselt 81 eestlastest ja 79 protsenti teiste rahvuste esindajatest, kes leiavad, et see toetab lapse üldist arengut ja ühiskonna sidusust.

Need, kelle arvates mõjub segarühm lastele halvasti, pelgavad eelkõige selle ebasoodsat mõju õpitulemustele ning ohtu nii eesti keelele ja kultuurile kui ka teistele keeltele ja kultuuridele.

Allikas: äsja avaldatud Eesti ühiskonna lõimumismonitooring

Anastassia: Mina käisin eestikeelses lasteaias. Ma ei tea, mis põhjusel vanemad mind pärast seda vene kooli panid. Võib-olla kartsid, et peavad minuga kodutöid tegema. Ise oleksin arvatavasti tahtnud pärast eestikeelset lasteaeda eesti kooli minna.

Õppisin Ahtme gümnaasiumis, praeguses Ahtme põhikoolis. Kui pärast viiendat klassi oli valida, kas minna keelekümblusklassi või jääda vene klassi, siis ma isegi ei mõelnud. Muidugi keelekümblusklassi, niikuinii tuleb kunagi kasuks! Kuigi meil olid peaaegu kõik ained vene keeles. Gümnaasiumis õpin sada protsenti eesti keeles.

Tajana Ait. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Jõhvi gümnaasiumis õpib enamik eesti keeles

Keskmiselt astub Jõhvi gümnaasiumi kümnendasse klassi 150 õpilast aastas. Neist kaks kolmandikku ehk sada on vene kodukeelega.

"Nende seas on ka sellised noored, kes on lõpetanud eesti põhikooli või keelekümblusklassi ja tahavad gümnaasiumis sada protsenti eesti keeles õppida," selgitas Jõhvi gümnaasiumi direktor Tatjana Ait.

Eestikeelne õpe on võimalik ka vene tavaklassis õppinud noorele, kui keeleoskus osutub testimisel piisavaks.

Nii jääb n-ö vene õppekavale (80:20) ainult kolmandik vene kodukeelega noortest. Praegu õpivad nad vene keeles matemaatikat ja ajalugu. Septembrist muutub ka ajalugu eestikeelseks.

Sada protsenti eestikeelset õppekava pakub Jõhvi gümnaasium eraldi keelekümbluse ja eesti põhikooli lõpetajatele.

"Erinevus on selles, et keelekümblusõpilastel on klassis kaks õpetajat: vene õpetaja aitab tunnis ja annab konsultatsioone," ütles Tatjana Ait. Õpilaste jaotus ei ole siiski ühene: mõni keelekümbluse kasvandik õpib koos eesti põhikooli lõpetanutega. "Kõik sõltub tegelikust keeleoskusest, mitte koolist või klassist, kust noor on tulnud."

Direktori sõnul liigub gümnaasium selle poole, et jääbki ainult eestikeelne õppekava. Mitte sellepärast, et põhikoolide lõpetajate eesti keele oskus oleks hüppeliselt paranenud. Pigem annab selleks julguse õpetajate väljaõpe ja kogemus. "Meie kooli õpetajad juba teavad, mida ja kuidas teha," põhjendas kuus aastat tegutsenud riigigümnaasiumi juht.

"Minu arvates peabki Eestis olema ainult eestikeelne kool," lisas Tatjana Ait, kes on ise lõpetanud venekeelse põhikooli ja gümnaasiumi. "Lapsed peaksid hakkama esimesest klassist eesti keeles õppima, siis ei ole hiljem gümnaasiumis probleeme. Seda tuleb muuta altpoolt, sest meiega on nad ainult kolm aastat, aga põhikoolis üheksa."

Kui palju on teie eesti keele oskus gümnaasiumis edasi arenenud ja mis on sellele kaasa aidanud?

Robert: Gümnaasiumisse tulles oli mul ausalt öeldes nõrk eesti keele tase. Põhikooli keeleeksamil sain alla 70 punkti. Õpetajad olid suurepärased, aga mul lihtsalt ei olnud eesti keele õppimiseks motivatsiooni. Mul oli plaan välismaal õppida ja arvasin, et eesti keel ei ole mulle nii vajalik. Hiljem plaanid muutusid.

Kui tulin Jõhvi gümnaasiumisse, oli esialgu raske ja ma ei olnud rahul, et nii paljud ained on eesti keeles. Aga juba 11. klassis tekkis mul soov eesti keelt õppida. Sain tuttavaks inimestega, kellega tahtsin eesti keeles rääkida. Hakkasin tegema projekte ja korraldama üritusi ning sain aru, et eesti keel on vajalik.

Kõige suurem probleem põhikoolis oli motivatsiooni puudus. Juba kaheksandas klassis võiks olla karjääriõpetus, kus keegi põhjendaks, milleks on vaja õppida trigonomeetriat või eesti keele grammatikat. Ma ei mäleta, et keegi oleks öelnud, et eesti keele oskus annaks mulle võimaluse erinevate inimestega suhelda, midagi koos teha ja korraldada.

Täiskasvanuna mõtlen oma peaga ja tean oma võimalusi. Olen väga rahul, et kui mul tekkis motivatsioon, siis minu õpetajad toetasid mind. Kui tahtsin konsultatsiooni, siis kohe sain. Distantsõppe ajal osalesin eestikeelsetes vestlusringides [kool pakub iganädalasi vestlusringe, et eestikeelne keskkond koduõppe ajal ära ei kaoks − toim.].

Jah, võib-olla ma ei saa eesti keeles õppimise tõttu kuldmedalit [Robert saab hõbemedali − toim.], aga mul on päris tugev eesti keel, võrreldes minu varasema tasemega, ja ma olen sellega rahul. Tahaksin oma elu siduda majandusega. Mulle on matemaatika, eesti ja inglise keel kõige tähtsamad ning bioloogias ja keemias võib olla arenguruumi.

Daniel: Minu põhikooli eesti keele eksami tulemus oli 97 punkti. Kui ma tulin gümnaasiumisse, olin täitsa rahul sellega, et suur osa aineid oli eesti keeles. Mul olid ka põhikoolis mõned ained eesti keeles ja sain suurepäraselt hakkama. Raskused tulid peamiselt nende ainetega, mis olid vene keeles: matemaatika ja ajalooga. Põhikoolis oli mul ajalugu eesti keeles, gümnaasiumis esimene kursus vene keeles.

Vladislav: Mina otsustasin üheksandas klassis teha eesti keele eksami emakeelena, mis mul õnnestus − sain 81 palli. Ka gümnaasiumi eesti keele eksami tegin emakeelena, aga selle tulemusi veel ei tea. Kuigi palju on minu keeleoskus gümnaasiumis täienenud, aga mul pole motivatsiooniprobleemi kunagi olnud. Olen selline inimene, kes lihtsalt õpib. Minule on õppimine lihtne, see on tulevik.

Evelina: Mina sain põhikooli eesti keele eksamil 99 punkti ja gümnaasiumis sattusin tugevasse rühma. Minu grammatika oli enam-vähem korras, aga mul ei olnud julgust rääkida. Ma kartsin, et minust ei saada aru ja ma pean ümber sõnastama. Teadsin, et pean hirmust ülesaamiseks rohkem rääkima.

Kui põhikoolis olin üks tugevamaid õpilasi klassis, siis gümnaasiumis sattusin klassi, kus kõik on väga tugevad, ja see tekitas stressi. Põhikoolis ei saanud minust keegi aru, kui rääkisin eesti keeles, aga gümnaasiumis saavad kõik aru ja teavad, kui ma teen vigu. Minule on viga hirmus asi.

Praegu on stressi vähem ja ma tean, et see, mida ma ütlen, on arusaadav. Hiljuti sooritasin C1-taseme [kõrgtaseme − toim.] keeleeksami − võtsin seda kui ettevalmistust riigieksamiks.

Anastassia: Ka mina tegin C1-taseme keeleeksami. Põhikoolis sain eesti keele eksamil 96 punkti, sest tegin rumalaid vigu. Mul pole kunagi olnud eesti keelega probleemi, selle õppimine on olnud minule suhteliselt lihtne. Jõhvi gümnaasium andis mulle just praktika. Siin on eestikeelsem keskkond ja ma leidsin siit ka eesti sõpru. Vestlusringid on samuti abiks olnud.

Kui palju te väljaspool kooli eesti keelt kasutate?

Robert: Võrreldes põhikooliga on praktikat mitu korda rohkem. Kui gümnaasiumi alguses oskasin ainult midagi küsida, näiteks mingeid õppematerjale, siis nüüd on mul eesti sõbrad, kellega saan vabalt rääkida. See on olnud ka suurepärane praktika riigieksamiks. Praegu pole minule vahet, kas on eesti või vene inimene: kui mul on temaga huvitav, siis pole mingit probleemi suhelda. Kui ei oleks praktikat, siis ei oleks eesti keelt.

Daniel: Mul on tekkinud gümnaasiumi ajal mõned sõbrad, kes valdavad ainult eesti keelt, on suurepärased vestluskaaslased ja sõbrad ning kellega on väga tore koos olla. Olen leidnud eesti tuttavaid ka tööl käies ja jalgpalli mängides. Suhtlusbarjääri mul ei ole.

Vladislav: Mina suhtlesin kooliväliselt eesti keeles rohkem siis, kui käisin ujumisvõistlustel − seal polnud muud võimalust kui eesti keeles rääkida. Praegu ma suhtlen eesti klassivendadega ka pärast kooli, aga mitte palju. Mängin vabal ajal palju videomänge ja seal räägin pigem inglise keeles.

Evelina: Põhikoolis mul eestlastest sõpru ei olnud. Gümnaasiumis leidsin paar eesti sõpra ja tänu sellele suhtlen julgemini. Kui mulle oleks keegi 9. klassis öelnud, et hakkan eestlastega vabal ajal suhtlema, siis ma ei oleks seda uskunud, kuna ma nii väga kardan eesti keeles rääkimist.

Anastassia: Mul läks nii hästi, et leidsin gümnaasiumist endale eesti noormehe, nii et mul on igapäevane praktika tema, ta pere ja sugulastega. See on minu meelest väga rumal, kui hoida vene ja eesti noored koolis eraldi, sest siis ei saagi häid suhteid tekkida. Sel juhul nad elavad nagu eraldi maailmades.

Ingrid Preesi sõnul pakub Virumaa kolledž eesti keele süvaõpet, mis tudengid keeleliselt järje peale aitab. Foto: Erakogu

Auke keelevundamendis lapivad veel ka ülikoolid

Kui eesti keele teadmised on jäänud põhikoolis, gümnaasiumis või kutsekoolis lünklikuks, tuleb vigade parandus ette võtta ülikoolis.

Ülikool ei ole üld- ja kutsehariduses tehtud vigade parandamise koht, aga ometi tuleb seda teha, tunnistas Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži eesti keele lektor ja humanitaarainete töörühma juht Ingrid Prees.

Drillimine ei vii sihile

"Ülikool on koht, kus keskendutakse erialaste teadmiste, oskuste ja sõnavara täiendamisele, areneb silmaring, tekivad uued kontaktid ja võimalused. See on koht, kus noor tunneb, et ta saab keeleliselt hakkama: saab aru eesti keelest ja julgeb vabalt suhelda," kirjeldab ta soovitud taset.

Kui aga tudengi keeleoskus ei vasta B2-tasemele, määrab kolledž ta süvaõppesse. Alati ei peegelda ka B2 tunnistus tegelikku keeleoskust.

"Mõnel üliõpilasel on tunnistus olemas, aga ta tunnistab ka ise, et koolis käis peamiselt eksamiteks drillimine. Keelt ei saa niimoodi omandada. Keele õppimise eesmärk on ikka see, et ma saan suhelda, ühiskonnas keelega hakkama ja ta avab mulle uksed maailma," selgitab Ingrid Prees.

Nii pakub Virumaa kolledž eesti keele lisaaineid, mis tudengi keeleliselt järje peale aitavad. Näiteks eesti keelt kesktasemele, väljendusõpetust ja akadeemilist kirjutamist eesti keeles, et toetada üliõpilasi lõputöö kirjutamisel.

Annab eksperdinõu riigile

Tudengite järeleaitamise vajadus peaks tulevikus kaduma, kui poliitikud otsustavad eestikeelse haridussüsteemi kasuks. Ingrid Prees kuulub eesti keele kui teise keele õpetajate liidu juhina eestikeelse hariduse tegevuskava töörühma. Eksperdid peaksid omapoolsed soovitused andma novembriks.

"Praeguseks oleme jõudnud ühisele arusaamisele, et alusharidus on vundamendiks ja kui see vundament on väga tugev, on ka oodata õpilaste edukust edasisel haridusteel."

Ingrid Preesi arvates ei peaks siiski keskenduma ainult lasteaedadele.

"Minu isiklik arvamus on, et me peame haaret laiendama: tööd tuleb teha nii lasteaia- kui kooliõpetajatega, aga ka juhtkonnaga. Sest kui koolides on eestimeelne juhtkond, on ka õpetajad valmis igale poole tulema, õppima, kaasa töötama ja rääkima. Kui juhtkond pigem ei soodusta seda, siis on see väga keeruline. Peaksime proovima olukorda parandada igal tasandil."

Tähtis on järjepidevus

Olukorras, kus eksisteerib veel kaks eraldiseisvat koolisüsteemi, on lastevanemate valikul suur kaal. Mida soovitab Ingrid Prees vene kodukeelega perele, kes hakkab oma lapsele kooli valima?

Eelkõige soovitab ta hästi järele mõelda.

"Kui lapsevanem ise on motiveeritud keelt õppima koos lapsega, kui ta on meelestatud Eesti riigi suhtes positiivselt ja mõistab, et ilma riigikeeleta ei ole võimalik saada head tööd ja palka, siis tasub loomulikult panna laps eesti kooli."

Aga kui vanem tunneb ebakindlust, kahtleb, kas tema enda keeletase on piisavalt hea ning kas tal jätkub aega lapsega tegelda, on ka keelekümblus eksperdi hinnangul hea võimalus. Keelekümbluses soovitab Ingrid Prees järjepidevust: kui laps on käinud lasteaias keelekümblusrühmas, on keelekümblusklass loogiline jätk.

"Keelekümblusklassis õppinud tudengid on rääkinud, et keelekümblus ei anna mitte ainult keeleoskust, vaid aitab aru saada Eesti ühiskonnas toimuvast. See avab uksi erinevatesse huviringidesse, sul tekivad sõbrad ja sa tunned end eesti keeles tunduvalt kindlamalt."

Ülikoolis on Ingrid Prees täheldanud kõige suuremat arenguhüpet nende seas, kes on tulnud õppima mujalt, näiteks Venemaalt ja Ukrainast. Need on inimesed, kellel on tugev motivatsioon ja kes võtavad vastu kõik võimalused, mida keeleõppes pakutakse.

"Kevadel oli paar lõpetajat, kes lausa üllatasid oma keeleoskusega. Üks meesterahvas oli Eestis elanud lühikest aega. Keeleõpe oli temale väga raske, aga arengut oli näha nii tänu meie toele, abile ja nõule kui ka tema enda suurele soovile hakkama saada, sest ta tahab Eestis elada, õppida ja töötada."

Kolledž ei toeta eesti keeles mitte ainult oma üliõpilasi, vaid elanikke kogu maakonnast ja ka väljastpoolt. "Teeme koostööd Narva eesti keele majaga, näiteks veavad meie õppejõud kirjandusklubi ja mängude õhtut. Kuna kohtume praegu veebis, siis osalejad on erinevatest Eestimaa linnadest ja isegi riikidest. Huvi keeleõppe vastu on päris suur."

Ingrid Preesi arvates pole keeleoskuse puudumisel mõtet pugeda vabanduse taha, et ma elan Ida-Virumaal ja mul ei ole keelekeskkonda. "Keeleõppevõimalusi on väga palju, need tuleb lihtsalt üles leida."