Virve Osila: elu allpool keskmist

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Matemaatikaga pole ma kunagi sinasõber olnud. Arvude maailm tekitab minus ühtaegu võõrastust ja aukartust.

Algkoolis sain hakkama, võib-olla seepärast, et pärisin isa geenid. Mu kuueklassilise külakooli lõpetanud isal oli tunnistusel ainult kaks "väga hääd": rehkendus ja turnimine. Nii et Mäetaguse kooli lõpetades oli mulgi matemaatika "5", aga keskkoolis pidin liituma vastastikuse abistamise seltsiga: mina kirjutasin klassivendadele kirjandeid ja nemad lahendasid minu eest matemaatika ülesandeid.

Heidutavatest arvudest hoolimata ei saa ma neist igapäevaelus üle ega ümber ja kogu selles ümbritsevas numbrite rägastikus häirivad mind kõige rohkem just keskmised statistilised näidud.

Kuna oma särk on ihule kõige lähem, siis alustan vanaduspensionist. Eesti eaka keskmine pensioni suurus on tsipa üle 500 euro. No vot! Minul on selleni veel rohkem kui sada eurot minna ja sellenigi kulgenud tee on kestnud ca 10 aastat. Mu lähi- ja sõpruskonnas, mis pole muidugi eriti suur, ei küündi selle nn keskmiseni keegi, ja küllap on neid alla keskmisi palju-palju enam kui üks penskarist mina üldse rehkendada oskab.

Edasi. Keskmine brutopalk läheneb 1500 eurole. Hüüu- ja küsimärgid!? Minu töötavatel lähedastel ja sõpradel jääb selleni pikk maa käia ja kui kunagi sellise sissetulekuni ka jõutakse, on väljaminekud nii palju kasvanud, et lõpptulemus taandub nulliks või vaata et miinusekski.

Statistika on selline imelik asi, et kuigi ta iga päev oluline pole, suudab ta mõnel puhul tekitada kerge alaväärsuse tunde.

Alla keskmiste hulka kuuluvad ka kooliõpetajad ja tugipersonal, meditsiiniõed ja hooldajad, päästjad ja politseinikud, raamatukogude ja rahvamajade töötajad ning kindlasti veel kümnete ja kümnete riigi kestmiseks vajalike ametite pidajad.

See kummaline keskmine muudkui jätkab tõusu, mis muidugi teeb erilist rõõmu riigikogulastele, kes just selle arvestuse järgi aina suuremat ja suuremat palka saavad.

Tänavu on nad eriti rõõmsad. Mitu kuud tehti "kaugtööd": kes pikutas voodis, keskpäevalgi veel ööriided seljas; kes hellitas lemmiklooma; kes tegeles kodutööde või enese vormis hoidmisega; tuttavas miljöös lasti end lõdvaks, sest ei koondamist, palkade külmutamist või koguni kärpimist neil ju peljata polnud. Nemad said ikka oma "kolmekordse" koos hüvitistega. Keskmisest kaugele maha jäävad pedagoogid tõusid aga ka kodutöö ajal koos koiduga, lõid end varakult lille ja istusid akuraatselt kogu pika päeva arvuti ees, et õpilased nii haridust kui haritust omandaksid.

Noh ja kohe-kohe lähevad need 101 kogujat kui üks mees suvepuhkusele, mis polevatki puhkus, vaid jätkuv palgatöö: see hõlmab kohtumisi valijatega väljasõitudel, lõkkeõhtutel, laadaplatsidel ja muil suve suurüritustel, kuidas kellegi hing just parajasti nõuab ja ihu jõuab.

Järgmine keskmine on juba täitsa kole: iga Eesti elanik tarbib üle 10 liitri absoluutset alkoholi aastas. Jällegi ei mina, ei ükski mu lähi-, sõprus- ega tutvuskonnastki (see viimane on kindlasti suurem kui "keskmise" eestlase oma) ei suuda, ei saa, ei taha sellist kogust alla kulistada.

Viina- ja õllevabrikud aga huugavad täistuuridel ja ega neid tohigi pidurdada, sest tarbijad täidavad riigikassat ja raha, erinevalt joodikust, ju ei haise. Et see keskmine näitaja püsiks, peab alkohol kõigile taskukohane ja kättesaadav olema, sest mäletame ju hästi lipuehtes autoreise naaberriiki ja sellele järgnevat rukkilillemeeste olulist panust alkoholiaktsiisi langetamisse.

Vahele veel üks hiljutine arvutuslik näit: keskmine Eesti elanik sööb aastas 6,5 kilo šokolaadi. Hirmutavalt magus arv!

Aga alljärgnev keskmine näitaja ajab mu harja eriti punaseks. Nimelt on välja rehkendatud, et keskmine Eesti elanik viskab ära 26 kilo toitu aastas. See arv teeb haiget. Minule küll. Kasvasin kasinas kodus, kus ühtki palakest raisku ei lastud ja kus mahakukkunud leivatükile suud anti. Iga toiduraas nii sahvris kui loomalaudas oli arvel ja hoitud.

Toidu pühadus on minus tänini püsinud. Elukestvad kitsad olud on mind õpetanud hoidma, aga ka võimaluse korral jagama. Ei ole ma kunagi priisanud ega ka nälga tundnud. Oli aegu, kus tuli ei millestki midagi teha ja sai tehtud nii, et ei tekkinud puudu- ega ülejääke.

Praegu, vaadates lookas poeriiuleid, taban end mõtlemast, et kes ja kus need inimesed on, kes selle kõik peaksid ära sööma. Kui raadios räägib keskkonnaaktivist, et tarbijail tasuks mõelda, kui palju tööd ja hoolt toidu tootmine nõuab, siis mina, rumal, arvan, et hoopis ületootmine on põhipõhjus, miks nii palju toitu raisku läheb.

Ehk just see tekitab ületarbimist? Aina uued ja uued tooted, aina rohkem ja rohkem! Ja siis oleme õnnelikud, et alguse on saanud uus liikumine: toidu päästmine prügikastidest! Nepanimõmm, oleks öelnud mu vene keelt mitte oskav isa.

Üks põhjus, miks kodudes toitu ära visatakse, peitub selleski, et suur osa inimestest ei oska majandada. Mäletan sohvoosi päevilt, et pärast palgapäeva sõideti bussiga linna ja taksodega tagasi, "setkad" head-paremat pilgeni täis, nädal hiljem võeti võlgu ja söödi kartuli kõrvale kilu tomatis.

Praegused lapsed teavad, et raha tuleb seina seest ja piim külmkapist. Kui keeleõpet alustatakse lasteaiast, siis võiks lapseeast alustada ka majandusliku alghariduse andmist.

Mida ma kogu selle looga siis ütelda tahtsin? Vahest seda, et need keskmised näitajad ei oma tavaelus ju mingit tähendust. Minuealised inimesed, olgu nad siis keskmised või kaugelt alla selle, kohe kindlasti ei joo aastas 10 liitrit viina per nägu ja ei viska igas kuus üle 2 kilo toitu ära.

Statistika on selline imelik asi, et kuigi ta iga päev oluline pole, suudab ta mõnel puhul tekitada kerge alaväärsuse tunde. Noh et olen selline alla mõõtu tädi Maali, kes küll ei joo viina, ei söö šokolaadi ega viska toitu ära, aga kellel pole hoiuarvel kirsturahagi. C'est la vie!