/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
"Kas saame muneja kana?" nii küsis Põhjaranniku juhtkirja pealkiri 2010. aasta septembris, kui toonane Reformierakonna juhi Andrus Ansipi valitsus kiitis heaks Ida-Viru tegevuskava. Eks siis oli samuti skepsist päris palju, sest ka eelneva 20 aasta jooksul oli Ida-Viruga tegelemiseks kõiksugu pabereid koostanud, ent tolku oli neist vähe.
Ega sellest tegevuskavastki algul palju villa saanud. Peamiselt koosnes dokument kas üldfilosoofilistest punktidest või sisaldas neid asju, mida riik niigi oma igapäevategevustes Ida-Virumaal teha plaanis. Põhjus oli lihtne: lisaraha ju ei kaasnenud.
Küll aga andsid Ida-Virumaa tegevuskava ja hilisemad uuendatud-täiendatud programmid riigijuhtidele võimaluse tuua neid esile tõendina, et valitsus tegeleb aktiivselt Ida-Viru küsimusega.
Ilmselt saadi lõpuks aru, et tühjale sõnavahule on ikkagi vaja tegelikku sisu lisada: kui kaua sa ikka räägid kavast, mis tegelikult ei tööta.
Viimastel aastatel on riik juurutanud Ida-Virumaal küll ettevõtluse, küll töökohtade loomise toetusi, samuti suunanud lisaraha haridusse ning sotsiaalsfääri, ent nagu tänaseski Põhjarannikus mitmed asjassepuutuvad inimesed väidavad, on sageli see toetus liiga ebajärjekindel või napp.
Viimase aasta jooksul armastab valitsus rääkida Ida-Virumaa puhul 340 miljonist eurost, mis justkui peaks olema piisav, lahendamaks põlevkivitööstusest loobumisel tekkivaid raskusi. Selles tasub kahelda, sest toetus, mis on mõeldud mitmeks aastaks, ei küüni isegi summani, mida toob riigile ja rahvale aastaga sisse meie põlevkivitööstus.