/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Seda, mis selle nädala neljapäeval Jõhvi volikogus toimus, on üsna keeruline arusaadavasse keelde panna. See oli tõeline tulevärk, mida ka Jõhvi võimuvõitlusega juba harjunud kõrvaltvaatajal oli isegi teoreetiliselt raske ette kujutada. Olukorda, kus volikogul on justkui kaks esimeest, on raske meenutada ükskõik millise volikogu tegevuse puhul ja seaduse järgi see ei saagi nii olla.
Aga kuidas siis käituda sellises situatsioonis, kus mõlemad oponendid peavad oma tegevust seaduspäraseks, ja mismoodi üldse nii juhtuda sai? Küllap on siin põhjusi mitmeid alates seaduseaukudest ja lõpetades sellega, et pärast maavalitsuste likvideerimist ei ole õieti jäänud instantsi, kes omavalitsuse tegevuse üle järelevalvet teeb. Formaalselt on see jaotatud eri riigistruktuuride vahel, kuid elu on näidanud, et need jäävad sageli passiivseks vaatlejaks ja näpuviibutajaks.
Praegusel juhul ütlesid mõlemad vastaspooled: kui te pole nõus sellega, mida me teeme, pöörduge kohtusse. Siin aga ei aita Jõhvit ka kohtuveskid, mis teatavasti jahvatavad aeglaselt, ent nii kauaks ei saa üks omavalitsus ometi võimuvaakumis elada. Ja pealegi tulevad enne uued valimised peale, kui selles õiguslikus virvarris ükski kohtuotsus jõustuda jõuab.
Hasartsetele inimestele võib Jõhvi võimumürgeldamine ehk põnevgi tunduda. Aga kui võimulolijate energia kulub enamasti sellistele madinatele, kannatavad tahes-tahtmata olulised eluvaldkonnad, nende areng ja igapäevane toimimine.
Need on juba kannatanud, sest poliitiliste kähmluste tagajärjel ei seata vallas juba ammu esiplaanile mitte kompetentsust, vaid poliitilist truudust, mis on sillutatud labaste äraostmiste, meelituste ja ähvardustega. Siit omakorda tekib oht, et ebastabiilsuse tõttu lahkuvad ka ametnikud, kes päevast päeva oma tööd parimal moel teha püüavad.
Kas lootust annavad uued valimised? Elu on näidanud, et Jõhvi puhul ei pruugi. Kuigi valijal on siin lõplik sõnaõigus.