Vallo Reimaa: et alanud uus Jõhvi iseseisvusaasta ei jääks viimaseks

Vallo Reimaa, Jõhvi taastava kogu liige, endine volikogu esimees Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Eesti taasiseseisvumine ja Jõhvi omavalitsuse taastamine käisid käsikäes. Jõhvi linna omavalitsuse taastava kogu taotluse alusel tühistas Eesti Vabariigi ülemnõukogu 23. augustil 1991 omaaegse otsuse Jõhvi liitmise kohta Kohtla-Järvega. Taastav kogu rõhutas oma pöördumises ülemnõukogu ja vabariigi valitsuse poole, et Jõhvi esmamainimise 750. aastapäeva on kõige väärikam tähistada just omavalitsusõiguste taastamisega.

Sellest Jõhvile ajaloolisest sündmusest möödus esmaspäeval 30 aastat. Paraku on võimalik, et see jääbki viimaseks aastapäevaks, sest nii nagu Valeri Korb vastas 1991. aastal Jõhvi taastava kogu delegatsioonile jäiselt, et Jõhvi iseseisvus ei ole võimalik, on osa Jõhvi volikogu uude koosseisu pürgivaid huvirühmi veendunud, et Jõhvi iseseisvuse jätkumine pole enam vajalik ja ees ootab taasliitmine Kohtla-Järvega. Põhjusel, et Jõhvi maksumaksja tulusid kaasata Kohtla-Järve probleemide lahendamisse.

Näib, et 30 aastat pärast üheskoos taasiseseisvumist on Eesti ja Jõhvi sattunud erinevatele arenguteedele.

Jõhvi tuleviku nimel on hädavajalik seniste solvumiste ja usaldamatuse unustamine. Kes seda ei suuda, see ei tohiks töötada tulevases Jõhvi volikogus.

Hiljuti Jõhvi omavalitsuse taastamise juubelile pühendatud debatil sõnas tunnustatud telereporter Ago Gaškov, et alates 2014. aastast on taasiseseisvunud Jõhvi senine suurepärane areng maha mängitud. Erinevad vallavõimud lasevad Jõhvi vahepealse silmapaistvalt kiire arengu najal lihtsalt mugavalt liugu. Jumal tänatud, et see positiivne baas oli niivõrd tugev, et seda pole suudetud veel täielikult ära kulutada.

Ütlesin tookord, et kurvastaval kombel on tõusnud Jõhvi põhiküsimuseks, kuidas keskusena alles jääda. Tegelikult tuleb endale ausalt tunnistada, et nüüd tuleb juba rääkida keskuse staatuse taastamisest, sest see on vahepeal kaduma läinud. Vahepealsete võimude õõnsad deklaratsioonid, et kõik on hästi, mõjuvad praegu juba pigem naeruväärsena. Neile tuleb meenutada, et liidri roll on vaid sellel, keda sellisena tunnustavad ka tema naabrid.

Vaatleme nüüd lühidalt taasiseseisvunud Jõhvi peamisi arenguetappe. Esimene etapp on 1990. aastad, mil Jõhvi linn võttis vajaliku infrastruktuuri üle Kohtla-Järvelt ja Eesti Põlevkivilt, lõi oma linna haldusstruktuurid. Juba mõne aasta pärast oli Jõhvi teeninud Ida-Virumaa kõige kiiremini areneva linna maine.

Järgnes Jõhvi Ida-Virumaa keskuseks kujunemise etapp, mille juhatas sisse aastatel 1999-2000 toimunud mahukas ettevalmistustöö. Tulemused hakkasid ilmnema kohe uue sajandi algul ning 2003. aastal tõi konkurendi kiirest arengust ärevusse sattunud Rakvere linnapea Jaadla käibele koguni termini "jõhvistamine", mis levis kulutulena üle kogu Eesti. Jõhvi kerkisid tookord järgemööda mitmed piirkondliku mõjuga asutused ja hooned − kontserdimaja, kutsehariduskeskus, kohtumaja, Viru vangla, politseiprefektuur −, renoveeriti kaitseliidu hoone ja palju muud. Algas uue viadukti ja raudteealuse jalakäijate tunneli projekteerimine ning riik hakkas panustama Viru üksiku jalaväepataljoni väljaarendamisse.

Tookord kerkinud kaubanduskeskused ja bussijaam ei saanud ehk kõige kaunimad, kuid tähistasid läbimurret, kus ka erasektor alustas suuremate investeeringute tegemist. See sai võimalikuks, kuna pangad olid hinnanud ümber Jõhvi arengupotentsiaali.

Toompeal kinnistus sel ajal aga nelja regionaalkeskuse väljaarendamise idee, millest ühes oli Jõhvi endast märksa suuremate Tallinna, Tartu ja Pärnu kõrval.

Uue sajandi esimese kümnendi lõpul said lõpuks arenguhoo sisse ka Rakvere ja Narva. Alates 2014. aastast, mil Venemaa annekteeris Krimmi, koonduski Eesti avalikkuse tähelepanu eelkõige Narvale.

Nendele muutustele reageerimise ja uue olukorraga kohanemise asemel keskendus Jõhvi omavalitsus hoopistükkis üha hoogsamale omavahelisele tülitsemisele ning omakasu nimel võitlemisele. Koos sellega kaotati ka nii lähemate kui kaugemate naaberomavalitsuste lugupidamine.

Kuidas sellisest olukorrast välja tulla? Ajaloofestivali debatil sõnas Ago Gaškov, et Jõhvi peab leidma taas üles need inimesed, kelle südameasjaks ka tegelikult on Jõhvi arendamine, mitte omavahel võimu ja ametikohtade jagamine.

Parteilise kuuluvuse järgi kohtade jagamine tuleb asendada tegelike oskuste ning kompetentsi uuesti ausse tõstmisega. Lõppema peab ka üksteise umbusaldamine ja suutmatus luua püsivaid töiseid koostöösuhteid.

Jõhvist päriselt hoolivad inimesed peavad suutma kandideerida ühise meeskonnana, mitte üksteise vastu. Viimane viib paratamatult tülide ja vastandumisteni. Tegelike probleemide lahendamise asemel mängitakse siis lõputut reeturite otsimise mängu.

Kahjuks püsib parteide ja erahuvisid esindavate kildkondade enesekesksus ning suutmatus Jõhvi huvisid esikohale seada vankumatult kesksel kohal ka algavas kohalike omavalitsuste valimise protsessis, mis jätab olukorra paranemisele vähe võimalusi.

Jõhvi tuleviku nimel on hädavajalik seniste solvumiste ja usaldamatuse unustamine. Kes seda ei suuda, see ei tohiks töötada tulevases Jõhvi volikogus. Umbusalduse ja vastastikuste süüdistamiste vundamendile ei saa ehitada Jõhvi tulevikku. Rahvas ei oota vastaspoolte materdamist ehk inetut negatiivset kampaaniat, vaid siirast ja ausat Jõhvi huvide esiplaanile seadmist.

Erakondade reklaamplakatid sobivad rohkem parteikontorite uste ette ja sinna need võiksidki jääda.