Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

ALAR KARIS ⟩ Tarkust Eestile!

Eesti president Alar Karis. FOTO: Tairo Lutter / Scanpix

Sisemine rahu ei ole erinevate arvamuste tasalülitamine, nende halvustamine või neist üle sõitmine. Ebaviisakus, solvamine on taunimisväärsed, ja ma ei vaiki, et seda uuesti korrata.

Mida ma loodan aga rohkem näha, on vaidlused riigikogus ja ühiskonnas, arutelud, enda seisukohtade kaitsmine ja teiste kuulamine. Olgu teemaks kliima ja rohepööre, energia- ja maksupoliitika, eelarve ja metsandus või hoopis Euroopa Liidu valikud ja kaitseväe areng. Tabuteemasid, mille üle debateerida, ei ole. Dogmad ja kantseliitlik poliitkorrektsus aheldavad mõttevabaduse, ilma milleta ei sünni lahendusi, mis meid edasi viivad.

***

Tihti näitavad heliloojad, näitlejad, kunstnikud või kirjanikud mõttejulgust, mida vajame ka riigiasjade korraldamisel. Meie kultuur on kaitse pimeduse vastu, meie rahvuslik enesemääramine. Viivi Luigelt mõtet napsates: kultuur pole iluasi ega ajaviide, kultuur on rahvaste elu ja surma küsimus. Kultuur on ühenduslüli teise ligimeseni jõudmiseks, sild üle erimeelsuste kärestiku. Kultuur sõlmib kokku kogu meie oma- ja erinäolise rahva. Ka selle segase ning turbulentse aja sõnastab lõpuks ära just kirjanik, kujutab kunstnik, paneb tajus kõlama helilooja.

Siit lihtne soovitus: loeme, kuulame ja vaatame eesti kultuuri. See tõmbab meie vaatepiiri avaramaks.

Tarkuse ja harituse mõõdupuu ei ole kõrgkoolidiplomite arv, vaid oskus oma teadmisi kasutada ja tulla toime, saada hakkama igas olukorras.

***

Tiigrihüpe ja ID-kaart näitavad, milline võlu ja kasu on kastist välja mõtlemisel ja tegutsemisel.

Me loodame, et tehnoloogia kustutab kaugused ja võtab vaevad, kuid kõigi jaoks see siiski veel ei kehti. Viimane miil on ikka astumata ja digiriigist maksimum võtmata. Eesti on uhke IT-firmade edu üle, aga vahel saab selgeks, et e-riik on midagi lapitekilaadset, mis kriisioludes kipub rebenema sealt, kust jookseb ametkondade, aga mõnikord ka riigi ja erasektori vaheline piir.

***

Eeltaktina olen enne ametisse asumist rõhutanud, et minu üheks ideaaliks on tark rahvas. Olen ka täpsustanud, et tarkuse ja harituse mõõdupuu ei ole kõrgkoolidiplomite arv, vaid oskus oma teadmisi kasutada ja tulla toime, saada hakkama igas olukorras. Seda nimetatakse õppimisvõimeks.

Teen ühe kõrvalepõike. Venekeelsetes lasteaedades on tasuta eesti keele tunnid, kuid lastevanematel on võimalik juurde osta lisatunde, millest saavad osa ainult need lapsed, kelle ema-isa selle eest maksavad. Kõigil selleks raha ei ole. Nii hakkab juba lasteaias tekkima rahast sõltuv ebavõrdsus. See on esimene pudelikael, kuhu takerduvad venekeelsete laste hilisem hakkamasaamine Eestis, nende konkurentsivõime tööturul, kindlustunne, et nad on võrdne osa meie ühiskonnast. Samas, kui lihtsalt oleks see pudelikael lahendatav.

***

Tark rahvas ei lase kaotsi minna lootust, ei käi nööri mööda, vaatleb ja katsetab, on enesekindel ega kohku ka eksimisest. Tark rahvas mõtleb piiritus perspektiivis ega karda kohtumist tundmatuga, olgu selleks koroonapandeemia või üleilmne kliimakriis. Tark rahvas mõistab ligimest, evib kaastunnet.

See puudutab ka suhtumist neisse, kellele igapäevane majanduslik toimetulek on raske. Olen jätkuvalt seda meelt, et Eesti edulugu ei ole kõigini jõudnud. Ja soovin mõneti idealistlikult, et keegi meie kaasmaalastest ei tunneks end mahajäetu ja üleliigsena. Olgu siis põhjuseks noorte vaimse tervise probleemid, mille traagilist sügavust mõistame mõnikord liiga hilja, või hinnatõus, mida näeme elektriarvetest ja mis süvendab paljude perede majanduslikku kitsikust.

***

Kuidas leida meelerahu, kui võitlusest pandeemiaga on loodetud sprindi asemel kujunenud roiutav 50 kilomeetri pikamaakäimine? Kui sugeneb tunne, et tõenduspõhine meditsiin astub kriisis edasi arglikul kukesammul ning rahva igapäevaelu seadvad otsused tunduvad juhusliku rapsimisena. Sest nende põhjendamine on abituks jäänud.

Enesekindlus lahtub seal, kus hakkavad laiutama tüdimus ja hirm. Enamik neist, kes tahtsid end koroonakriisis vaktsineerida, on seda teinud või kohe tegemas. Aga kõik ei taha end vaktsineerida ja võtavad sellega riski haigus raskelt läbi põdeda või nakatada teisi. Ja lõpuks on meie riik lukus.

Olen teinud teadust ja usun teadusesse, teaduspõhisesse käsitlusse meid ümbritsevast. Kui vaktsineerimisest seni loobunu, kes on segaduses, küsiks minu soovitust, siis mõistagi soovitan tal ümber mõelda ja lasta end või oma lähedast vaktsineerida.

***

Eestile on olulised suhted ja suhtluskanalid kõigi lähemate ja kaugemate naabritega. Just kõigi naabritega, sest mõnega räägime ühisest tegutsemisest Euroopa Liidus, mõnega ühistest kaitseplaanidest, mõnega Eestis edukaks osutunud õigusriigi reformidest ja mõnega ühistegevusest Peipsi järve keskkonna kaitsel, kultuurikoostööst või transpordiühenduste kaasajastamisest. Kõik need jutud on tähtsad ja vajavad rääkimist, sest on osa − meenutades põhiseaduse preambulit − meie välisest rahust.

Tänapäeva sõda ei alga kahuripaugust. Hübriidkonflikt, agressioon küberruumis ja ühiskonna teadlik lõhestamine on uued lahinguväljad ja rindejooned. Seetõttu võib raske raua kõrval meie saatuse määrata Eesti hea maine, ühiskonna sidusus ning usaldus rahva ja riigi vahel. Riigi kaitsmine tänapäeval algab ühiskonna toimepidevuse tagamisest, teadmisest, et igaüks on valmis tegema oma osa.

***

Presidendina tahan ennekõike olla tasakaalustaja ja kui vaja, ka lepitaja. Loodetavasti mõistate juba, et teadusvaldkonnast pärit inimesena häälestan oma mõtteid ja meeli ikka teadmistepõhises helistikus.

See ei ole üksnes mu vabadus, vaid ka kohustus.

Mis muud kui − tarkust Eestile!

Lühendatult Alar Karise kõnest presidendiametisse asumise tseremoonial riigikogus.

Tagasi üles
Back