/nginx/o/2021/10/29/14172399t1hb970.jpg)
Kas kakskeelse pere lapsed sünnivad võidupilet taskus? "Kindlasti sünnivad," arvab kakskeelse pere pea, keelepöörde liikumise eestvedaja ja Sillamäe gümnaasiumi direktor Arno Kaseniit. Aga loosivõidu vormistamiseks peavad mõlemad vanemad oma panuse andma.
Kohe kolmeseks saav Mariel Juuna ja viiene Emilia Mea lustivad Voka mänguväljakul. Kord kutsuvad tüdrukud vanemaid kiigele hoogu andma, kord karusselli keerutama, nagu lapsed ikka. Ainult et ema poole pöörduvad nad vene keeles ja isa poole eesti keeles.
"Issi, püüa mind! Püüa juba, давай!" kilkab Emilia Mea.
Üksikuid venekeelseid sõnu lipsab ikka läbi, kommenteerib Arno. "Aga jälgin, et ta väga segakeelt ei räägiks."
"Sa pead mind püüama!" tuletab Emilia Mea jutuhoogu sattunud isale meelde.
"Püüdma," parandab Arno tütart ja toob näiteid tüüpiliste vigade kohta: "peame minema" asemel kipub tüdruk ütlema "peame lähema". "Aga ka nendel, kes räägivad kogu aeg eesti keeles, ei ole pööramised alati paigas," tõdeb ta.
Sel teisipäeval korraldas Arno Kaseniit keelepöörde konverentsi, mille teema oli mitmekeelne laps.
"Segaperesid on palju ja tuleb aina juurde," selgitab Arno Kaseniit kolmanda keelepöörde konverentsi teemavalikut.
Küsimusi, millele vastuseid otsida, tekib lapse igal arenguetapil. "Meile on näiteks küsimus selles, et kui tüdrukud lähevad eestikeelsesse kooli, siis kuidas saab selgeks vene kirjakeel? Kas seda on võimalik õppida paralleelselt või ikkagi järjekorras?" arutleb ta.
Praegu on pere otsustanud, et tütred õpivad esimesena lugema ja kirjutama eesti keeles.
Avatud kooli nagu Tallinnas, kus lapsed õpivad pool päeva eesti ja teise poole vene keeles, Ida-Virumaal praegu ei ole. Küll aga leidub mitmekeelseid lapsi kõikides Ida-Viru eesti õppekeelega koolides ja lasteaedades ning nendegi kogemusi sai konverentsil kuulata.
Arno Kaseniit arvab, et meie koolid võiksid mitmekeelsust väärtustada, sest need lapsed on justkui lisainfoallikas.
"Näiteks vene laps eesti õppekeelega koolis saab jagada selgitusi paljude asjade kohta, mida vene lapsed teavad paremini kui eestlased. Ja eesti keelt valdav laps saab vene kodukeelega lastele oma teadmisi jagada. Minu arvates on väga hea, kui lapsed üksteist õpetavad, sest nii õpivad nad ka ise kõige rohkem."
Kuna tüdruku emakeel on vene keel, on ka selle areng olnud kiirem.
"Vene keelt räägib ta ikka väga hästi ja ka hääldus on paigas. Eesti keeles on väike aktsent, aga mitte väga hull. Ka pisemal on vene keel veidi parem, sest see on ikkagi ema- ja ka vanaema keel. Tüdrukud viibivad sagedasti ka vanaema juures, kus kuuleb terve päeva ainult vene keelt. Minu panus on kas õhtuti unejutuna või kui midagi koos teeme," jutustab Arno.
Eesti keele kümblust pakub ka lasteaed. Ehkki pere praeguses kodulinnas Sillamäel tegutseb samuti eestikeelne lasteaed, sõidutavad vanemad tüdrukuid Vokka, Arno lapsepõlvekoju.
"Plaanime nad panna Toila gümnaasiumisse ja siin saavad nad juba tutvuda tulevaste klassikaaslastega. Teiseks − Voka lasteaia suur ja looduslikult omapärane territoorium pakub tohutult palju võimalusi mängida ning areneda."
Arno arvab, et kui eesti keel ümbritseb lapsi ainult lasteaias või koolis ning kõik õhtud ja nädalavahetused mööduvad venekeelses keskkonnas, jääb sellest siiski väheseks. Siin tulebki mängu kakskeelse pere eelis.
Arno ja Julia leidsid, et lastel oleks kasulik kuulda mõlemat keelt. Nii suhtlevad nad kummagi vanemaga tema emakeeles, lülitudes sujuvalt ühelt keelelt teisele. Omavahel mängides eelistavad õed vene keelt, lasteaias lähtuvad mängukaaslase emakeelest.
Arno ja Julia omavahelises suhtluses ranged reeglid puuduvad. "Suhtleme nii, kuidas keegi parajasti tahab: mina eesti keeles, et Julia paremini eesti keele selgeks õpiks, ja tema minuga samuti eesti, harva ka vene keeles," kirjeldab Arno kodust suhtlust.
Julia töötab kohaliku omavalitsuse asutuse spetsialistina ja eesti keele praktika kulub talle marjaks ära. "Aga mitte ainult töö pärast pole mul vaja eesti keelt osata. Elame Eestis ja sellepärast on vaja," ütleb naine.
Vanemad on märganud, et kahe tütre eesti keel on arenenud eri tempos.
"Väiksemal läheb paremini, sest temal on suurem ees," ütleb Arno. "Ta rääkis kahe ja poole aastaselt juba täislausetega, mõtleb eesti keeles laule välja ja teinekord võtab raamatu ette ning räägib lugusid, kuigi ise veel lugeda ei oska. Vanem tütar rääkis kaheselt mõnda aega justkui "jaapani" keeles, me ei saanud kumbki aru. Aga hiljem hakkas ta üha rohkem nii eesti- kui venekeelseid sõnu ütlema."
Arno viitab kakskeelsust uurinud teadlastele, kelle sõnul on kahe keele õppimine ja oskamine lapsele tavalisest palju suurem väljakutse. See eeldab aju suuremat pingutamist ehk teisisõnu − mitmekeelsus arendab aju.
Seega sünnivad mitmekeelsed lapsed siia ilma võidupilet taskus?
"Praeguse kogemuse põhjal võin öelda, et kindlasti. Lastel on väga hea ja mugav võimalus valutult vähemalt kaks keelt kooliks selgeks saada."
Arnol on ka täiskasvanud poeg Kristjan Eerik, kes kasvas puhtalt eestikeelses peres. Tema pidi teisi keeli koolis õppima. Vene keele asemel aga räägib poeg kodus inglise keeles.
Inglise keele õppis Kristjan Eerik selgeks Inglise kolledžis ja Tallinna reaalkoolis. Seejärel sai temast Massachusettsi tehnoloogia instituudi tudeng. Nüüd teeb ta San Franciscos teadustööd, olles kõva käpp nii bioloogias kui arvutiteadustes.
"Tal läheb Ameerikas juba kümnes aasta. Identiteet on tal selgelt eesti − eestlane Ameerikas −, aga mõtleb ja igapäevaselt räägib inglise keeles."
Kui palju mõtleb Arno sellele, milliseks kujuneb tütarde identiteet?
"See on keeruline küsimus ja siin ei tahaks mina seisukohta võtta. Las nad tunnetavad ennast eelkõige inimestena. Aga seda, kas nad peavad määratlema ennast rahvuse mõttes, on raske ette öelda. Kodus lähtume ikkagi eesti tavadest, kultuurist ja tähtpäevadest, sest elame Eestis."