KARL GUSTAV ADAMSOO ⟩ Ärapanija, kas sa päriselt tahad sellises maailmas elada?

Karl Gustav Adamsoo, kiusuvastase algatuse #suurimjulgus üks eestvedajaid Foto: Erakogu

Küberkiusamisest on kujunenud justkui nähtamatu probleem, mille all kannatab Eestis iga neljas laps, ja selle taga seisab suuresti dialoogikultuur ühiskonnas, mis muutub ajas üha õelamaks.

Millal sulle keegi midagi halvasti ütles? Ma loodan, et seda pole viimasel ajal juhtunud, aga kui meenutada mõnda viimast olukorda, siis kisub meele ikka päris mõruks, eks? Samas märkad tõenäoliselt teistele ärapanemist ja kiusamist enda ümber iga päev. Seda nii interneti kommentaariumides, sotsiaalmeedias mõne postituse all või mõnda klippi vaadates, kus keegi on võetud rambivalguses ette, et ta täielikult maatasa teha.

Mõned nimetavad sellist kiusamisega sarnast käitumist "nauditavalt mustaks huumoriks", mis peaks olema eestlastele loomupärane. Ei, me ei ole tegelikult loomult sellised − me oleme ise kasvatanud ennast selliseks.

Kiusamisele on järjest raskem vahele astuda, sest see on liikunud sotsiaalmeedia kinnistesse gruppidesse ja otsesõnumitesse.

Vaevalt see must huumor meil veres on, pigem on paljud meist loonud sellise tooni ja viisi uueks normaalsuseks, kus meile justkui läheks tohutult korda, mida keegi arvab, kuidas käitub või milline välja näeb.

Ka mina olen üritanud teistele kirglikult kaasa elada, aga seda nende tugevustele rõhudes, mitte teise elu elades ning järjepidevalt vigadele osutades. Isegi kui ma olen kellegi "veale" osutanud, siis põhjusi on kaks: miski on pildil päriselt valesti või minus on elanud üks inimest laastav tunne − kadedus.

Kindlasti mängib meie omavahelise suhtluskultuuri muutuses suurt rolli praegune aeg: toimetulek viirusega, metsikud poliitdebatid ning selle kõige kõrval teadmatus kogu tuleviku ees. Minu enda tuleviku ees. Samas saab igaüks mõelda ja otsustada, kui palju ta tegelikult sellest kõigest ennast mõjutada laseb.

Loomulikult kui teemaks on inimeste elu ja tulevik, siis see läheb korda ja toob kaasa soovi kaasa rääkida. Aga kas sinu poolanonüümne kommentaar reaalselt muudab selles pildis midagi? Vaevalt. Ehk muutuks maailm sinu jaoks paremaks paigaks siis, kui astud arvuti tagant eemale ja asud hoopis tegudele? See on tõenäolisem ja vähemalt oled sa midagi enamat teinud.

Omaette küsimus on see, millist eeskuju me anname noortele oma käitumisega nii füüsilises kui ka kübermaailmas. Mõtleme siis korra, kuhu peab asetuma selles keskkonnas üks noor hing, kes inimesena alles kujuneb − seda suuresti teistelt eeskuju võttes, nii lihtsalt on.

Noor inimene lihtsalt peab kasvama tolereerivamas ja kiusamisvabas ühiskonnas, et ta saaks tegelda rohkem iseenda arenguga, mitte enda või mõne lähedase sõbra hinge kokku lappimisega. Kujuta ette, kui sa praegu istuksid klassiruumis, kus keegi lennutab sulle järjepidevalt paberkuule kuklasse. Kui kaua sa süvenemisega vastu peaksid: kuul või kaks?

Ma ei usu, et inimene tahab, et teine inimene lihtsalt tunneks ennast halvasti. See tuleneb suuresti millestki muust: katkisest hingest, hirmust, väsimusest, madalast enesehinnangust või mõnest muust tegurist X. Kahju on lihtsalt sellest, et kannatajaks on nii pihta saanud osapool kui ka ütleja ise: viimane võib ju sellest hetkest mingi kummalise naudingu saada, aga kui mingil ajal vahekokkuvõte teha, siis tõenäoliselt see teine kuskil sügaval sisimas kahetseb oma tegu.

Selge on see, et kius põhjustab kiusu. Noored märkavad ja jälgivad endast vanemaid palju: halba võetakse kaasa, kuid õnneks õpitakse ka seda, miks mõnda asja ei tasuks mitte kunagi teha. Samas on küberkiusamine noorte seas olnud aastast aastasse väga suur probleem. Statistika näitab, et iga neljas laps puutub kokku küberkiusamisega.

Olukorra muudab kurvemaks veel fakt, et kiusamisele on järjest raskem vahele astuda, sest see on liikunud sotsiaalmeedia kinnistesse gruppidesse ja otsesõnumitesse. Õpetajatele ja vanematele muudab see kindlasti laste toetamise keerulisemaks. Samas kui me täiskasvanutena näitaks veel enam eeskuju noortele, luues päevast päeva vaimule tervislikumat suhtluskultuuri, annaks see ka noortele motivatsiooni hakata üksteisesse lugupidavamalt suhtuma.

Paar aastat tagasi, kui ma veel õpetaja olin, nägin palju õnnetuid, katkise hingega noori, kellel oli soov teha maailmas midagi ägedat ja head. Ometigi polnud neil energiat just sellepärast, et keegi oli nad maatasa teinud.

Tulemus? Nüüd tuleb hakata seda katkist inimhinge kokku lappima. Aga mõtle ühel päeval, kui see inimene päästab tulevikus operatsioonisaalis sinu elu või paneb ordeni rinda, sest oled nüüd parem inimene oma tegudes kui siis. Kas see inimene jääks sulle samamoodi ette nagu toona, kui tema kõnemaneer, juuksevärv või maailmavaade riivas silma-kõrva?

Ma jätan sulle siia loo lõppu ühe küsimuse: kes on sinule endale eeskujuks? Kui palju sa oled ise endale eeskujuks? Alati ei pea kangelaseks saama siis, kui tood teiselt mandrilt koju medali. Ehk piisaks nii sulle kui mulle sellest, kui täna üritaks maailma muuta ühe positiivse tunnustusega, mitte kellegi alla tõmbamisega?