TERVIS ⟩ Lõputud testimised ja teavitustöö on koolidele suureks lisakoormaks
/nginx/o/2021/11/09/14191187t1heb0b.jpg)
Esimesed teated õpilaste positiivsetest koroonatestidest laekuvad Jõhvi gümnaasiumi direktori Tatjana Aida telefoni juba enne kella seitset hommikul. Kuigi ametliku tööpäeva alguseni on veel tubli paar tundi aega, tuleb hakata kohe tegutsema. Tuleb välja uurida, kellega on nakatunud noor koos õppinud ja kokku puutunud.
"Enne tundide algust on teada, kes peab minema PCR-testi tegema, kes koju karantiini jääma," ütleb Ait. "Töötame selle nimel, et kooli tuleksid ainult terved noored."
Direktori kabinet on kui velskripunkt
Õpilasi on Jõhvi gümnaasiumis testitud juba kevadest saati. Esimesed proovid tehti enne lõpueksameid. Ja uue kooliaasta alguses läks testimiskarussell uue hooga tööle. Jõhvi gümnaasiumis said noored oma tervislikku seisundit kiirtesti tehes kontrollida juba siis, kui ministeeriumist ei olnud selle kohta käsulauda alla tulnud.
"Praegu on testimine koolides juba norm, aga meie alustasime paar kuud varem. Eesmärk ja suurim soov on hoida kooli lahti ja anda noortele võimalus klassis õppida. Meil on väga suur kool ja lihtsalt käed rüpes oodata ei olnud võimalik," ütleb Ait.
Muidugi oleks koolitööd korraldada mitu korda lihtsam, kui rohkem noori ja ka teised end vaktsineeriksid, kaitstes sellega ennast ja teisi.
Tatjana Ait
Ta tõdeb, et see tähendas lõpmatut testimist. Küll klasside kaupa või valiku alusel, sekka neid, kellel on nohu või köha. Direktori kabinet, kus teste hoiti ja testimas käidi, meenutas rohkem velskripunkti kui ametiruumi.
Aga see kõik oli vajalik, et pakkuda nii õpilastele kui õpetajatele turvatunnet. "Mina direktorina vastutan selle eest," sõnab Ait.
Üle poole tööajast kulub koroonale
Direktor räägib, et umbes 60% tööpäevast tuleb tal lahendada koroonaga seotud probleeme: testimine, lähikontaktsete väljaselgitamine ja kõik sellega seonduv. Oma põhitööd, mis samuti ei oota, saab teha õhtuti. Või veel hiljem.
Seda mõrumalt mõjuvad telefonikõned, kus lapsevanem pahandab või avaldab oma rahulolematust testimise suhtes karjudes. Ja lubab kaebama minna. Ja läheb ka.
Küsimusele, kas selline asi ajab vihaseks, vastab Ait: "Mind teeb kurvaks see, kui saan aru, et inimene ei mõtle, ei süvene, miks nii on vaja teha. Eesmärk on ju tema enda lapsele anda haridust ja turvalist keskkonda. Mõtlematust on kahjuks palju."
Head meelt teeb koolijuhile suurepärane meeskond, tänu kellele on testimise maraton võimalik. "Kolleegid annavad oma panuse. Juhiabi tuli näiteks pühapäeval tööle, et panna klassidele esmaspäevaks valmis testimiskomplektid. Inimesed ei loe tunde, vaid toimetavad. Meil on väga hea koostöö terviseametiga ja meie koolile määratud halduriga," ütleb Ait.
Direktor tõdeb, et muidugi oleks koolitööd korraldada mitu korda lihtsam, kui rohkem noori ja ka teised end vaktsineeriksid, kaitstes sellega ennast ja teisi.
"Koroonavastase kaitsepookimise näitaja on meie maakonnas kahjuks ikka väga madal," ütleb Ait. Ja lisab, et selleks, et kool saaks olla avatud, peavad kõik oma osa andma.
Kuidas saavutasite selle, et teie koolis on kõik õpetajad vaktsineeritud?
Irina Šulgina, Jõhvi vene põhikooli direktor:
Meie koolis on tõesti kõik õpetajad vaktsineeritud või koroona läbi põdenud. Kuidas see niimoodi on läinud? Arvan, et oma osa oli selles, et esimeste seas läks kaitsepookima grupp kolleege, kes on teistele eeskujuks. Nad tegid seda päris alguses, kui vaktsiinide kohta veel eriti infot ei olnudki, nii-öelda esimestes ridades.
Muidugi oleme sellest õpetajatega kogu aeg rääkinud ja neid veennud. Juhtus ka nii, et kõhklejad jäid haigeks, seegi mõjutas teisi kiiremini vaktsineerimise kasuks otsustama.
Meie kooli tabas väga traagiline sündmus − keemiaõpetaja koroonasurm. See oli šokk kõikidele. Minu kolleegide otsust kaitsepookimisele minna see kurb juhtum ei mõjutanud, selleks hetkeks olid kõik vähemalt esimese süsti saanud. Võib-olla on see aidanud teiste koolide õpetajatel otsust teha.
See, et ministeerium annab võimaluse õpilasi kolm korda nädalas testida, on väga õige mõte.