Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

JANAR HOLM ⟩ Lõputu analüüsimise ja otsustamatuse pandeemia

Riigikontrolör Janar Holm. FOTO: Konstantin Sednev / Postimees

Mitmete meie nüüdsete probleemide alge ei ole praegustes otsustes, vaid minevikus. Selles, mis minevikus on otsustatud või otsustamata jäetud. Tagajärjed annavad tunda nüüd.

Eesti marssis koroonakriisile vastu valitsusasutuste teadmisega, et terviseamet ei suuda kriisijuhtimise struktuuri mehitada ega tule kriisi lahendamisega toime. Sellele oli terviseamet ise osutanud: viimati aastal 2018, kaks aastat enne kriisi puhkemist.

Öelnud, et riigil peaaegu polegi tervishoiuvaru, sh isikukaitsevahendeid, et kiirabi ja haiglate suutlikkus nakkushaiguse põhjustatud kriisi puhul pole teada jne, jne. Kuid see appikarje oli nagu terviseameti külmlao häiresignaal, mis ei jõudnud kuhugi. Terviseamet oli jäetud oma ülesannete ja probleemidega üksi. Tagajärjeks oli see, et kriisi süvenedes osutus kriisi lahendajaks määratud asutus hoopis ise abivajajaks.

Pidevast analüüsimisest on saanud omamoodi kattevari, mille taha on hea peita tegemata otsuseid.

Seevastu olid meil kriisi sisenedes taskud täis aastate jooksul koostatud kriisianalüüse. Need kirjeldasid üsna täpselt seda, mis epideemia ajal juhtuma hakkab.

Üks näide: vaktsineerimist puudutavad valmisolekulüngad olid välja toodud juba kümme aastat tagasi. Terviseameti koostatud analüüsi vaktsineerimist puudutav probleemikirjeldus aastast 2011 kõlab nagu väljavõte mõnest ajalehest aastal 2021.

Analüüsist saab lugeda, et ohtlike nakkushaiguste leviku korral võivad tekkida raskused massvaktsineerimise operatiivse läbiviimisega, probleemiks on aeganõudev riskirühmade kindlaksmääramine, teavitamine ja nende kohalekutsumine vaktsineerimiskohtadesse, põhivaktsineerijate, s.o perearstide piiratud võimsus, elanike negatiivne suhtumine vaktsineerimise vajadusse. Muu hulgas juhiti analüüsis tähelepanu lähikontaktsete kindlakstegemise probleemidele andmekaitseasutuse jäikade hoiakute tõttu jne.

Mis sai pärast selle analüüsi valmimist? Analüüsis toodud probleemide lahendamise asemel sündisid aastate jooksul üha järgmised riskianalüüsid. Need kirjeldasid veelgi põhjalikumalt juba teadaolevaid lahendamata probleeme. Miks aga probleemide tuvastamisele ei järgnenud otsuseid lahenduste kohta või ressursside eraldamise kohta?

Pakun välja mõned võimalikud põhjused. Esiteks on selge, et otsustajatel on keeruline suunata raha hüpoteetilise tulevikumure peale, eriti kui iga päev sajab uksest ja aknast sisse pakilisi probleeme.

Teiseks, otsustamiseks ei ole olnud tugevat poliitilist survet, sest kriisideks valmistumine ei ole olnud valitsuste jaoks prioriteetne teema. Palju populaarsem on pakkuda avalikkusele uusi meetmeid. Seda paraku olukorras, kus hädavajalikud põhifunktsioonid on jäänud tähelepanuta.

Paraku ei ole juba teadaolevate probleemide lahendamise asemel pideva analüüsimise tõbi omane ainult kriisijuhtimise teemale. See on pandeemiana levinud paljudesse valdkondadesse, kus avalikkus või huvirühmad ootavad otsuseid, kuid otsuseid ei sünni.

Otsused tähendavad raskeid valikuid: konflikte või suurt rahavajadust olukorras, kus küsijaid on väga palju. Kes pikemalt riigisüsteemis töötanud, see teab, et kui poliitilisel või ka administratiivsel tasandil tahetakse midagi pidurdada, siis tuleb sageli välja käia analüüsimise vajaduse kaart. Ja keegi ei saa ette heita, et probleemidega ei tegelda. Tegeldakse, analüüsitakse.

Pidevast analüüsimisest on saanud omamoodi kattevari, mille taha on hea peita tegemata otsuseid. Omal ajal analüüsiti lõputult haldusreformi tegemise vajadust, kuigi see vajadus oli ammu selge. Nüüd on näiteks palju räägitud kohalike omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisest, kuid asi liigub edasi vaevaliselt. Hoolimata sellest, et rahandusministeerium on teinud kõikvõimalikke arvutusi, saadetakse nad ikkagi iga poole aasta järel uuesti midagi analüüsima ja arvutama.

Tegelikult on otsustamine vaid poliitilise tahte küsimus. Näiteid otsustamatust varjavatest analüüsivoogudest saaks veel tuua. Seda liiki venitamistaktika hulka kuuluvad nii mõnigi kord ka seaduseelnõude väljatöötamiskavatsused. Nende tegelik eesmärk on jätta mulje, nagu tahetaks probleemi lahendada, kuid tegelikkuses on selline väljatöötamiskavatsus mõeldud vaid teema pikaldaseks suretamiseks.

Vaatasin kaht viimast valitsuse tegevusprogrammi. Praeguses leiab sõna "analüüs" 173 korda ning eelmise valitsuse tegevusprogrammis suisa 300 korda.

Kahtlemata on mõningates asjades vaja analüüse. Heast analüüsist on kasu. Kuid hädasti oleks vaja kokkulepet, et igas olulisemas analüüsis või uuringus välja toodud probleemile peab asjakohasel tasemel järgnema ka otsus. Otsus selle kohta, kas probleem võetakse lahendamiseks ette, või otsus selle kohta, et probleem on küll suur, kuid sellega ei tegelda. Või otsustatakse hoopis, et probleem ei ole suur ja seetõttu sellega ei tegelda.

Sellel aastal on põhjust rääkida ka vastutusest. Vastutusega on sageli üks puder ja kapsad. Tänavu selgus näiteks, et riigiasutustel võib olla ülesandeid, mille täitmise eest ei vastuta riigiasutus ise, vaid hoopis tema lepingupartnerid, ehitajad, arhitektid ja teised.

Ehk siis ülesande täitmisel on ilmunud mingi imetabane kollektiivne vastutus. Kui riigijuhtimisse hakkab ilmuma selline mõtteviis, on asjad halvad, sest kui justkui kõik vastutavad, ei vastuta tegelikult keegi. Vastutus tuleb taas muuta konkreetseks. Igaüks peab teadma, mis on tema ülesanne ja vastutus. Kui ei tea, tuleb seegi kriisides eriti hästi välja.

Riigikontrolör Janar Holmi ettekandest riigikogus 10. novembril

Tagasi üles
Back