Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

MEENUTADES PEETER OLESKIT ⟩ Ida-Viru Tartu vaatekohalt

Peeter Olesk (25.12.1953 - 25.11.2021). FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Olin Ida-Virumaa külaliseks 3.-4. juunil. Esiti sõitsime koos Sirje Oleskiga liinibussis Jõhvi.

Sirje isapoolne suguvõsa Mägarid on Metsa-Mägaralt pärit hiljemalt 17. sajandi lõpust. Tema läks vanema õe poole Ahtmesse, mina koos Viive ja Rein Aidmaga üle Kuremäe Illuka mõisasse. Illukale kogunes tol pärastlõunal Karru klubi, kus mul on mitu sõpra ja vana tuttavat. Õhtul sõitsime Aidmadega Aa mõisasse, kus on nende kodu (mõis on maaomand, mitte häärber!). Hilisõhtuni rääkisime poliitikast, keskööni astrofüüsikast.

Tunnen paljusid, kes ei taha Ida-Virust kuskile ära. Nad on rahvusest sõltumatult patrioodid. Kuid ühtlasi ei taha nad ka seda, et nad tuleksid Eesti kroonule meelde ainult häälte kogumise eel ja surnuaiapühade aegu. Ida-Virus tuleb elada iga päev. Tähelepanelikult ning mitte kui ääremaal.

Hommikul sõitsime juba kahekesi Uikalasse ja Kotinuka metsa. Jõudsime Jõhvi kunagise 2. kaevanduse veerde, kust võtsime Sirje Oleski tema sünnikodust peale. Sünnikodu on Sirje Oleski noorem õepoeg tegemas väga ilusaks, kuid selle kandi uulitsad ei kõlba küll mitte kuskile. Kävalt sõitsime piki Kohtla jõge Püssi, Küttejõusse ja Kohtla-Nõmmele ning seejärel läbi Tudu, Oonurme ja Tudulinna Avinurme. Oli äärmiselt ilus ning väga rikas sõit.

Illukal me Ida-Virust palju ei rääkinud. Rohkem tulid jutuks Isamaa ja Res Publica Liidu olevik ning tulevik. Ma ei ütleks, et IRLil on mingi oma regionaalprogramm. Paarkümmend aastat tagasi oli aeg, mil Viljandi maavanemal Helir-Valdor Seederil, nüüdsel IRLi esimehel, oli kange tahtmine luua ülemaailmne Mulgimaa. Nõudis omajagu tööd, et ta mõistuse juurde tagasi tuua. Praegune Helir-Valdor Seeder peab harjuma tõsiasjaga, et Viljandi linna elanikkond väheneb kõigi nende arvelt, kes käivad sealt tööle pealinna. Ja need, kes hommikuse töölisrongiga (väljub Viljandist 6.28) Tallinna ei sõida, saavad Viljandimaal tööd olenevalt sellest, kes võidab sihtotstarbelise riigihanke metalltoodete valmistamiseks. Kui ei võida, siis on sundpuhkus. Nokitsed niisama. Püüad päeva.

Minu meelest ei saa olla mingit üleriigilist regionaalprogrammi, välja arvatud võib-olla kogu Eesti katmine töökindla internetiühendusega ja niisuguse mobiilsidevõrgustikuga, milles poleks auke. Miks ei saa? Näiteks igasse linna me modernset keskhaiglat ei raja. Tehtagu haldusreformi, kuidas tahes − kui talukoht jääb paigale, siis kroonupalgaline ametnik eelistab töötada seal, kus nn tõmbekeskus on suurem. Kas keegi oskab öelda, kus on Ida-Viru tõmbekeskus? Tartu, välja arvatud Tartu ülikooli kliinikum, see ei ole. See asub kas Tallinnas või Eestist üldse väljaspool. Kui see on Tallinn, siis töökoht, kui Eestist mujal, siis parem palk.

Harjumatu küll, aga töötamine Ida-Virus nõuab küllalt kõrget kvalifikatsiooni. Ennekõike pean ma silmas tööstust. Viljandis suurt keemiat ei tehta, Ida-Virus küll. Üldiselt on õpetamise kasutegur isegi väga kõrge, kui see on 30%. Siit küsimus: kumba vajab Eesti iseseisvus rohkem, kas euroametnikke või kulumiskindlaid insenere? Usun, et teisi. Kahjuks ei ole Eesti Vabariik nende koolitamiseks ja motiveerimiseks valmis − ning nii ma nägingi Rein Aidma autoaknast väikesi metallitöökodasid, mitte aga tööstusi. Eestis toimib konversiooni ja innovatsiooni järelkaja, mitte esietendus.

Oli aeg, mil tervet Eestit ei huvitanud mitte see, milline on lauaarvutite ansambli ühine funktsioon, vaid arvuti kui soolopill. Kogesin seda aastaid tagasi Räpinas, kuhu saadi arvutid, tarkvara ja siht, ent õpilasi huvitas ainult arvuti isiklikkus ja mehelesaamine. Arvutid jäid, orkestrit ei sündinud. Eesti riigis on orkester võrdlemisi arusaamatu ühendus. Pärnus on suvitajad, Ida-Virus energeetikud. Suvitajad lähevad Pärnusse niikuinii, aga kõigi maade energeetikud Auverre ei koondu. Ja vabariigi väljasõiduistungid Narva töökohti seal ka ei loo. Kus mängib orkester?

Ida-Virumaa lääneservas ringi vaadates polnud raske näha, kuidas kodud tehakse korda. Neid kodusid oli ilus vaadata. Mis jättis soovida, on teed. Mis tekitas küsimusi, olid poed. Ma ei poolda ostukeskusi. Neis on olulisem kuuluvus ketti kui kauba valik. Jõhvis ma käisin keskuses Rakvere maantee ääres. Kaup terviseapteegis oli venekeelne, aga õnneks ma tunnen seda keelt. Sain kaubale. Kuid miks ma pean ostma Eesti Vabariigis ravimeid vene farmakopöa järgi? Müüja võib olla juut või setu, ent kauba kirjeldus peab Eesti Vabariigis olema eestikeelne!

Niisiis töökohad. Kahjuks on läinud nii, et töökohtade struktuur piirkonniti ja töövõtjate migratsioon riigi sees ning riigist riiki on justkui eikellegimaa. See on probleem, mis käib Eesti vasakpoolsetele ja sotsiaaldemokraatidele üle jõu, mida ma ka mõistan, sest nemad mõtlevad pigemini toimetulekust kui töövõimeliste inimeste motiveerimisest. Uus haldusreform ei loo tööstuses mingeid uusi töökohti, sest seda saavad teha ainult investeeringud tehnoloogiasse, teadusesõbralikkus ja rahvusvaheline kooperatsioon pikaajaliste lepingute alusel.

Pealegi jaguneb Ida-Viru Tartu vaatekohalt selgesti neljaks: Narva koos Vaivara vallaga, põlevkivibassein, nn lõunaregioon ehk metsad ning kõik, mis jääb Lohusuu ja Vasknarva vahele ehk on seotud Peipsiga. Igas neist on võimalike ja vajalike töökohtade struktuur täiesti erinev. Illukal on vaja, et sealses kompleksis toimuks kogu aeg midagi, sest muidu on ruumid tühjad ega too sisse kõige vähematki. Kohtla-Järvel seevastu on tarvis, et omaaegse Sotsgorodi kaubamaja saaks inimese näo või lükataks buldooseriga kokku. Narvast tuleb transiidikoridorid viia kesklinnast välja. Ühtset ehk maatriksi moodi lahendust ei ole!

Tunnen paljusid, kes ei taha Ida-Virust kuskile ära. Nad on rahvusest sõltumatult patrioodid. Kuid ühtlasi ei taha nad ka seda, et nad tuleksid Eesti kroonule meelde ainult häälte kogumise eel ja surnuaiapühade aegu. Ida-Virus tuleb elada iga päev. Tähelepanelikult ning mitte kui ääremaal.

Ent olgu märgitud, et näiteks parme on Tartus silmatorkavalt rohkem kui Ida-Virus.

See Peeter Oleski lugu ilmus Põhjarannikus esmakordselt 17. juunil 2021. aastal.

Meenutame selle loo taasavaldamisega neljapäeval surnud kirjandusteadlast ja poliitikut Peeter Oleskit, kes kirjutas regulaarselt Põhjarannikule artikleid sidudes kultuurilugu tänaste aktuaalsete teemadega. 2012. aastal ilmus Põhjarannikus ja venekeelses ajalehes Severnoje Poberežje Ekstra Peeter Oleski atiklte sari Ida-Virumaaga seotud tuntud eestlastest. 

Tagasi üles
Back