ANVAR SAMOST ⟩ Poliitikute palgad on olulised

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: ERR

Üks esimesi otsuseid, mille enamik Eesti omavalitsuste vastvalitud volikogusid tegi, oli otsus valla- või linnavalitsuse palkade tõstmise kohta. Üldse mitte üllatuslikult ei jäänud see avaliku tähelepanuta ja tegi paljud pahaseks.

Maaleht kogus uute vallajuhtide palganäitajad kokku ja arvutas välja, et keskmiselt oli detsembri alguse seisuga palgatõus 21 protsenti.

Kas tõesti on sobilik uue volikogu tööd alustada just nimelt palkade tõstmisest ja kas tõesti peab palgatõus nii suur olema? Rahulikult järele mõeldes on vastus mõlemale küsimusele: jah.

Eesti kolmanda kvartali keskmine brutokuupalk tõusis eelmise aasta sama ajaga võrreldes 7,8 protsenti 1553 euroni. Isegi koroonakriisi alguses keskmise palga tõus vaid pidurdus ning sisuliselt on kasv olnud kogu aeg kiire. Näiteks 1000 euro piiri ületas Eesti keskmine palk 2014. aastal, mis ei ole üldse ammu. Viimased volikogude valimised olid 2017. aastal ja enamikus omavalitsustes on vallajuhtide töötasu tõstmist pigem peljatud.

Tänavu määratud palgaga tuleb järgmised neli aastat leppida üsna paljudel linna- ja vallajuhtidel, sest mida lähemale uued valimised tulevad, seda keerulisem palkade uus tõstmine poliitiliselt on.

Omavalitsusjuhtide palgatõus on seega ühelt poolt vahepealse mahajäämuse tagasitegemine. Teiselt poolt tuleb tänavu määratud palgaga järgmised neli aastat leppida üsna paljudes linnades ja valdades, sest mida lähemale uued valimised tulevad, seda keerulisem palkade uus tõstmine poliitiliselt on.

Oluline on ka tähele panna, et siiani pärines paljudes valdades juhtide palgatase haldusreformieelsest ajast, kuid praegused omavalitsused on suuremad ja eeldavad tollasest professionaalsemat juhtimist. See on õnneks üldjuhul ka tegelik olukord.

Tänapäevase valla- või linnajuhi pädevus on võrreldav kõrgelt riigiametnikult, keskmise või suure ettevõtte tegevjuhilt eeldatavaga. Asjaolu, et seni me väga ei kohta liikumist viimati nimetatud ametitest omavalitsuste juhtimisse, viitab ühemõtteliselt, et tasude erinevus oli liiga suur.

Ka nüüd, kui mõnede vallavanemate tasu ületab 5000 eurot kuus, tuleb tähele panna, et erasektori juhtidena oleks neil ilmselt võimalik teenida rohkem, olles samas väiksema avaliku tähelepanu all ning omades suuremat kindlust töökoha püsivuses. Enamasti on omavalitsusjuhi uus palk siiski 3000 ja 4000 euro vahel, mis on võrreldav tarkvaraarendaja sissetulekuga.

Aga 4000 euro tasemel on ka riigikogu liikmete teenistus, mis tähendab, et ka professionaalsete poliitikute jaoks muutub omavalitsuse juhtimine majanduslikult ahvatlevaks mitte ainult suuremaid linnu vaadates, vaid laiemalt. See oleks ju tore, kui ei osutaks pigem riigikogu liikme palga ebapiisavusele.

Praeguseks on ühemõtteliselt selge, et pikalt stagneerunud töötasu on riigikogu marginaliseerumise oluliseks põhjuseks. Ei ole anekdoot, vaid fakt, et rahvasaadikud otsivad lisateenistuse võimalusi äpitakso juhi tööni välja(!).

Anekdoodi või muinasjutuna kõlab ka jutt, et neli riigikogu liiget klapivad kuluhüvitistest raha kokku, et tellida asjatundliku vandeadvokaadi käest seaduseelnõu kokkukirjutamine. Aga nii täpselt juhtus. Saadikud neljast fraktsioonist − Heiki Kranich Reformierakonnast, Andres Metsoja Isamaast, Peeter Ernits EKREst ja Erki Savisaar Keskerakonnast − palkasid 4500 euro eest advokaadibüroost Ellex Raidla juristi, kes valmistas ette muutused seadustesse, mis reguleerivad veekogude äärde ehitamist.

Iseenesest on tegu kindlasti parema kuluhüvitise kasutamisega kui paljud tuntud näited, aga mida see lugu meile räägib?

Esiteks seda, et riigikogu liikmed teevad harva fraktsioonideülest koostööd, kuna sõltuvad väga oma erakonnast. Teiseks seda, et enamasti üksikud riigikogu liikmed natukegi keerulisemate seadusandlike algatustega toime ei tule. Ja kolmandaks osutab toimunu taas asjaolule, et riigikogu liikmetel pole erinevalt oma kolleegidest rahvasaadikutest pea kõigis teistes Euroopa parlamentides ühtegi abi, assistenti või nõunikku, mis sõna otseses mõttes takistab neil valijate esindamist.

Riigieelarve menetlust naeruvääristava katuseraha jagamise ajal küsis üks kolleeg: mis juhtuks, kui keegi riigikogu liikmetest kasutaks talle eraldatud 30 000 eurot assistendi palkamiseks? Pole kindel, kas see läbi läheks, aga vähemalt protestiaktsioonina oleks mõttel jumet.