KÜSITLUS ⟩ Mis jääb lõppevat aastat meenutama ja mida ootate uuelt aastalt?
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
30. detsember 2021, 00:00
/nginx/o/2021/12/29/14284582t1hc465.jpg)
Põhjarannik küsis viielt idavirulaselt, mis neile tänavusest aastast kindlasti meelde jääb
VALENTINA FURSOVA, Tuuleveski teatri direktor:
Seda aastat jäävad alatiseks meenutama piirangud, mis meie eelarvet rängalt räsisid. Esinemisi ei olnud pikka aega, seepärast oli meil väga raske aasta − meie teater elab ju peamiselt vaid enda teenitud tulust. Kui uus hooaeg algas, ei lubatud meid koolidesse ega lasteaedadesse tükk aega. Andsime etendusi väljas, kuni ilm seda võimaldas. Siis lõpuks lubati meid taas rühmadesse, esinesime igale rühmale eraldi − andsime mitu etendust päevas. See väsitas küll ära, kuid meil on hea meel, et mingigi liikumine on alanud.
Jõhvi kontserdimajas anname nüüd kaks etendust kuus ja vaatesaal on alati täis − see teeb samuti rõõmu.
Koroonapiirangute tõttu on näitlejatel praegu tööd tavalisest mitu korda rohkem, kuid kahjuks ei kajastu see meie sissetulekutes. Sellest hoolimata käisime ära mitmel festivalil: septembris "Tuhkatriinuga" Bosnias ja Hertsegoviinas ning oktoobri lõpus "Punamütsikesega" Peterburis. Kõikjal esinesime edukalt: Ljubov Bogdanova ja Vassili Alfjorov pälvisid parima nais- ja meesosatäitja preemia, Peterburi festivalil "Narva väravatel" tuli preemia parimate nukkude eest. Emotsioonideküllane oli ka Serbia režissööri Amela Vucenovici juubel Peterburis.
Meil on väga hea meel, et saime lõpuks publikule esitleda oma uut näidendit "Vesidraakoni kingitus". Detsembris aga oli minu lavastuse "Muinasjutulisel talveajal" esietendus − mängisime seda Tallinnas ilma puhkepäevadeta kaks nädalat järjest.
Mida ma uuelt aastalt ootan? Tahaks kiiremini oma tavapärase elu juurde naasta. Teater − see on publikuga energia vahetamine ja seda ei asenda mitte ükski ekraan. Muidugi jätkame tööd ka uute lavastuste väljatoomiseks.
EDUARD ZENTŠIK, kunstnik:
Nagu kõigile loomeinimestele üle maailma, oli see aasta ka mulle keeruline, kuid asjaoludest olenemata püüan olla positiivne, mitte alla anda ja oma tegevust jätkata. Ma arvan, et näitlejatele, lauljatele ja muusikutele oli see aasta veelgi raskem kui kunstnikele. Kõigest hoolimata õnnestus ellu viia viis kujutava kunstiga seotud suurt projekti ning korraldasin eri galeriides ka mitu väikest näitust.
Elu sunnib ka virtuaalruumi üha paremini tundma õppima. Hakkasin tänavu sellisele tegevusele senisest palju suuremat tähelepanu pöörama, muu hulgas õppisin kasutama platvormi NFT − selle kaudu saab kunsti nii tutvustada kui ka müüa. Esialgu on vara öelda, milliseid tulemusi see annab, kuid püüan edasi areneda. Tuleb olukorraga leppida ja loota paremat tulevikku. Seda ma uuelt aastalt ootangi.
KSENIA KLOTŠKOVA, ettevõtja, Päite loomapargi perenaine:
Lõppeva aasta suurim sündmus oli augustis meie loomapargis peetud teine headuse päeva festival. Valmistusime selleks kaua, kuid muretsesime koroonapiirangute pärast. Kõik sujus suurepäraselt, osales palju inimesi ja üritus oli edukas.
Kuna kogu mu isiklik elu möödub siin, siis on mul kõik seotud loomade varjupaigaga. Mul on hea meel, et sel aastal õnnestus meil päästa veel kaheksa hobust − see on kõigi meie tegevusaastate rekord. Nüüd on meil neid üle kahekümne. Kusjuures mitu uut hobust toodi kohale Valgevenest − leppisime transpordi asjus kokku ja võtsime nad enda juurde.
Ka kõik meie edasised plaanid on seotud meie hoolealustega − jaanuaris loodame traditsiooni jätkata ja korraldada talvise headuse päeva. Hoiame epidemioloogilisel olukorral silma peal.
Ootan oma peamise unistuse täitumist: et riik või mõni erastruktuur aitaks meil loomadele suure rehabilitatsioonikeskuse ehitada. Me ise liigume tasapisi sinnapoole, kuid meil endal jõudu ja raha napib, seepärast loodame, et leidub abilisi. Väga paljud neljajalgsed vajavad armastust ja hoolt ning hoolealuste hulk meie varjupaigas üha kasvab.
ALEKSANDR DUSMAN, Ida-Virumaa rahvuskultuuriseltside ümarlaua juht:
Kõige tähtsam on see, et koroonapiirangutest hoolimata õnnestus meil juubelifestival "Rahvuskultuuride loomepada" täies mahus ette valmistada ja läbi viia ning sellele isegi uut hingamist anda. Vastukajade põhjal võib öelda, et nii osalejatele kui ka linlastele meeldis kontserdimaja muusikaväljakul tegutsenud toidutänav väga.
Piirangutest hoolimata jätkasid rahvuskultuuriseltsid aktiivset tegevust ning toimus palju märkimisväärseid sündmusi. Ümarlaud kui katusorganisatsioon sai riigilt toetust ning hiljuti toodi meile mitmesugust uut tehnikat: võimas arvuti, nutitahvel, lainurkprojektor ja videokaamera. Õpime nüüd neid kasutama ning ma usun, et see avab meile senisest rohkem võimalusi ürituste korraldamiseks ja inimeste paremaks informeerimiseks. Loodan, et see meelitab ligi ka rohkem noori.
Lõppeval aastal tähistasid juubelit mitmed kultuuriorganisatsioonid ning mõned rahvuskultuuriseltside liidrid pidasid samuti ümmargusi tähtpäevi. Detsembris saab Ida-Virumaa integratsioonikeskus kahekümneaastaseks, kuid lükkame selle märkimisväärse tähtpäeva tähistamise tulevasse aastasse − lootuses, et piiranguid leevendatakse, et osaleda saaks rohkem inimesi.
Isiklikus elus oli samuti üks oluline sündmus: pidasime abikaasa Lidiaga kuldpulmi.
Uuelt aastalt ootan eelkõige alustatu jätku, kuid sooviks rohkem tegevusvabadust. Samuti vastastikuse koostöö tugevdamist kohalike omavalitsustega − siin on organisatsioonide liidritel suured reservid ja ülesanded. Riigiga on meil hea kontakt, kuid kohalike võimude osalust seltside arengus ja tegevuses ootaks senisest rohkem regiooni kõikides linnades.
MIHHAIL KASTRITSKI, Kohtla-Järve Wiru spordikeskuse direktor:
Minule oli see kõige uue aasta. See oli otsekui vulkaan, kust aeg-ajalt purskub laava, mida sa püüad vajalikku suunda juhtida, kuid sinust ei sõltu tegelikult mitte midagi. Iga päev leiavad aset mingid vapustused või sündmused, mida sa ei oota. Mitte alati kurvad − vahel on ka vastupidi −, ent neid vapustusi saadab pidev ebakindlustunne selle ees, mis juhtub homme või isegi juba täna. Eile vapustas mind sügavalt uudis, et suri Nobeli rahupreemia laureaat Desmond Tutu. Austasin seda inimõiguste eest võitlejat väga.
Maailm on muutunud ning tundub, et kehtima hakkavad mingid uued universumiseadused, millest meie ei tea mitte midagi...
Selle aasta kõige tähtsama ja eredama sündmusena nimetan Wiru spordikeskuse avamist. Eelmisel nädalal oli minu teada samuti oluline sündmus: esimest korda kogunes Kohtla-Järvele võistlustele 400 ujujat! Rõõmu tegid jalgpallurid, kes naasid esimesse liigasse.
Prognoose ma ei tee, kuid loodan, et linnas lõpetatakse alustatud projektid ja tehakse algust uutega − spordilinnaku ehitus jätkub.
Isiklikus elus aga võiks kõik minna niisama sujuvalt ja hästi nagu seni.