JUHTKIRI ⟩ Gaasipommi otsas

Vingugaasiandur. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Päästeametil ei möödu Ida-Virumaal ilmselt ühtegi nädalat, kus ei tuleks väljakutseid, mis on seotud gaasileketega. Ent üks asi on gaasilekked, mida inimese nina sinna lisatud lõhnaaine järgi ära tunneb, hoopis teine lugu on vingugaasiga, mis tuleb ja tapab märkamatult.

Ida-Virumaal on viimase kuue aasta jooksul juhtunud mitmeid traagilisi gaasiõnnetusi.

Gaasi kasutatakse meil peamiselt kortermajades pliitides ja veesoojendites, aga ka eluruumide kütmiseks.

Eestis kasutab üle 30 000 majapidamise gaasil töötavaid veesoojendeid. Üks probleem on, et paljud neist on siiani nõukogudeaegsed, ehkki juba 2005. aastast kehtib seadus, mis keelab üle 15aastaste gaasiseadmete kasutamise. Pärast gaasiõnnetuste jada, mis sai alguse 2016. aastal, alustas riik kahe aasta eest Narva korterite pistelist kontrollimist, kus vaatluse alla sattus üle 400 eluruumi. Ja nagu selgus, olid gaasisoojenditega asjad korras vähem kui kolmandikus. Küsimus pole pelgalt seadmete vanuses, vaid ka nende paigaldamises ja hoolduses.

Inimesed sageli alahindavad piisava ja hooldatud ventilatsioonisüsteemi vajalikkust. Kuid gaasiseadmete, nagu ka ahjude-kaminate puhul on see eluliselt tähtis.

Et ohtu ennetada, on riik teinud sellistes ruumides vingugaasianduri olemasolu kohustuslikuks. Ent elu näitab, et nagu suitsuanduritegi puhul, on vingugaasiandurite kasutamine osale inimestele liigne tüli või kulutus.

Gaasiseadmete seireprojekt andis selge sõnumi, et väga suur osa meie elamutest asub ohtliku gaasipommi otsas. Nüüd oleks riigi poolt tarvis selget tegevuskava, kuidas see oht kõrvaldada.