ANVAR SAMOST ⟩ Oma peaga mõtlemise kaitseks (1)

Anvar Samost
Copy
Ajakirjanik Anvar Samost.
Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Juba kaks aastat kestnud üleilmne erakordne olukord ehk koroonapandeemia on ise vähe inimesi muutnud, kuid samas erakordse selgusega välja toonud viimaste aastakümnete muutused järjest enam ühtlustuvas maailmas. Üks neist on konformismi levik.

"Eesti kroon tuleb pärast [Eesti Panga presidendi] Siim Kallase sõitu Washingtoni ja Moskvasse, teatas uudisteagentuur BNS 21. mail 1992. /.../ Kallasel oli korda läinud väga lühikese aja jooksul keskpank üles ehitada ja ühtse meeskonnana innukalt tööle panna. Midagi oli siiski veel puudu. See miski oli rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide toetus, ilma milleta ei julgenud rahareformi ette võtta ka Eestist palju suuremad ja tugevamad riigid. Kallas teadis, et [Rahvusvaheline Valuutafond] IMF on kiire rahareformi vastu ja püüab teda keelitada seda edasi lükkama, kuid millegipärast sõitis ta Washingtoni ihuüksi, ilma ühegi abiliseta." Nii kirjeldab aega 30 aastat tagasi raamatus "Kodanike riik" kolleeg Kalle Muuli.

Viimased paarkümmend aastat on Eesti järjest muutunud riigiks, kes kuulab soovitusi, võtab üle direktiive ega ütle ei.

Ma arvan, et tean, miks Kallas Washingtoni üksi sõitis. Isegi Eesti Pangale oli komandeering USAsse nii kallis, et sinna ei raatsitud mitut inimest saata. Eesti oli väga-väga vaene riik. Vaatamata taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel, oli Eesti ka väga-väga uus riik, kus kõik riigiks olemiseks vajalik tuli ise, oma tarkusega, nullist rajada.

"Kallas igatahes teadis, milline ajupesu teda Washingtonis IMFi peakontoris ees ootab, enne kui ta saab lõpuks anda allkirja, mis teeb Eestist IMFi liikme. Erinevalt Kallasest olid Rahvusvahelise Valuutafondi ametnikud Eesti rahareformi plaanist kõike muud kui vaimustuses. IMFi salajane memorandum soovitas Eestil kõigepealt kaks aastat rubla kasutades majandust turgutada ja alles seejärel otsustada, kas võtta kasutusele oma raha või mitte." Paljud äsja Nõukogude Liidu plaanimajanduse ikke alt vabanenud riigid, sealhulgas teatud määral ka Läti ja Leedu, nii ka tegid.

Eesti võttis kasutusele valuutakomitee süsteemi, mis oli maailmas väga haruldane riigi rahanduse korraldus ning mille õnnestumisse Eesti-suguses rusudes majandusega riigis pea ükski lääne ametnik või poliitik ei uskunud. See oli nende pika kogemuse ja hea haridusega olulistes institutsioonides töötavate inimese meelest kõige ehtsam avantüür, "uhhuu", kui soovite.

"Ilma IMFi toetuseta oli rahareform päratu risk. /.../ IMFile ei meeldinud [kohtumisel] miski. /.../ Kallasel ei lastud just palju rääkida, aga kus ta vähegi suu lahti teha sai, seal ta kordas oma kangevõitu inglise keeles nagu rikkis masin: "We will not postpone. We will not postpone!" /.../ Viimane katsumus kadalipus oli söömaaeg IMFi tegevdirektori Michel Camdessus´ga." Viimaks Camdessus ütles pettunult: "Teie olete riik, teie otsustate. Te kihutate kärestikust alla, kuid me püüame teid sealt välja aidata."

Edasine on ajalugu, tüüpiline Eesti ajalugu. Rahareform õnnestus suurepäraselt ja pani aluse teistele Eesti edukatele reformidele, millest ka paljud teised, kuni 2000. aastate alguseni, olid sellised, mida keegi teine naljalt ei toetanud. Küll oli nii valuutakomitee süsteemil kui ühetaolisel tulumaksul hiljem kopeerijaid. Nagu teame, siis ka NATOsse ja Euroopa Liitu ei soovitanud paljud "targad" Eestil kiirustada.

Viimased paarkümmend aastat on Eesti järjest muutunud riigiks, kes kuulab soovitusi, võtab üle direktiive ega ütle ei. Üksi viimastest aastatest võib eredamate näidetena välja tuua Euroopa Liidu energia- ja kliimapoliitika, liitumise (siiski pärast vastupuiklemist) ülemaailmse tulumaksu miinimummäära kokkuleppega ning loomulikult kõikvõimalike koroonapiirangute ülevõtmise.

Ega me siin muidugi erandid ole. "Oma peaga mõtlejaid" ei ole kombeks armastada, vaadake või Rootsile osaks saanud kajastust rahvusvahelises meedias.

"Oma peaga mõtlemisest" ongi saanud selge etteheide. Kuidas me küll sinna oleme jõudnud? Kindlasti mitte koroona pärast, sest see suhtumine oli olemas aastaid varem. Lihtsalt nüüd on küsimuste küsimist ning endale sobivate parimate lahenduste otsimist hakatud reljeefselt häbimärgistama, riigi ja üksikisiku tasandil.

Usun, et nii ei jää. Oleme nagu teisedki lääne ühiskonnad indiviidi vabaduse, õppimise ja raamatute usku. Näiteks presidendi tänavu pakutava vabariigi aastapäeva etenduse teema on "Küsimuste esitamine kui elu lahutamatu osa, mis viib edasi". Igati Eesti moodi.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles