JUHTKIRI ⟩ Vana vaksali küsitav tulevik

Jõhvi raudteejaam Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Jõhvi vana vaksalihoone sarnaneb natuke rohepöördega: kõik räägivad vajadusest sellega tegelda, aga keegi ei tea täpselt, kuidas seda peaks tegema ja kui palju see maksab.

Ühest küljest on arusaadav, et Jõhvi, kus ajaloolistel põhjustel puudub traditsiooniline vanalinn, tahab väärtustada seda vähest ajaloolist, mis tal on, ehk stalinistlikku arhitektuuri, mille silmapaistvaks osaks vana jaamahoone kahtlemata on. Teisalt ei ole aastate jooksul suudetud hoonele leida uut sisu ega vormi. Praegune hoone konserveerimine aitab otsustamist edasi lükata.

Juba paarkümmend aastat tagasi oli Jõhvis idee tekitada raudteejaama juurde uus transpordisõlm ja venitada kesklinna sellega suuremaks. Ent asja sellest mõttest ei saanud. Elu näitab, et maakonnakeskuse staatusele pretendeeriv Jõhvi pole suutnud oma praegustki keskpunkti atraktiivseks teha, rääkimata veel linnasüdame laiendamisest.

Pealegi peavad transpordisõlmed loogiliselt võttes olema seal, kus liiguvad inimesed ning kuhu on mugav ligipääs. Vastasel juhul võib juhtuda nii nagu Kohtla-Järvel, kus uude kaubanduskeskusesse kunstlikult tekitatud bussijaam polnud ühel hetkel bussifirmadele atraktiivne.

Pelgalt raudteejaamana seda maja kasutada pole aga ilmselt mõistlik ja tekib küsimus, kes katab kulud.

Vana arhitektuuri säilitamise probleemiks ongi sageli asjaolu, et neid hooneid on keeruline viia vastavusse tänapäeva vajadustega ning panna lisaks silmailu pakkumisele ka ühiskonda kasulikult teenima. Nende kunstlik ülalpidamine on tihti küsitav ja kallis.