ANVAR SAMOST ⟩ Venemaa telekanalite keelamine kahjustaks meid ennast

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Üle nädala on Eestis vaieldud Venemaa telekanalite üle. Selgub, et teema pole veel lõpetatud, ehkki vähemalt kahel korral viimase 15 aasta jooksul on samamoodi neid keelama kutsutud, kuid laiemat toetust ühiskonnas pole ärevatele aegadele vaatamata leitud.

Võiks öelda, et taas oli ajendiks Venemaa agressiivne käitumine naabrite suhtes, kuid pigem oli see taust. Tegelikult käivitas teema üks Saksamaal tehtud otsus. Saksamaa meediaregulaator teatas veebruari alguses, et Kremli propagandat edastav telekanal RT peab riigis lõpetama saksakeelsete saadete edastamise, kuna neil pole Euroopa Liidus kehtivat ringhäälinguluba ja Serbia loast ei piisa.

Me ei peaks käituma nii nagu need, kel tuleb oma ühiskonnakorraldust ähvarduste ja jõuga kaasmaalastele ning naabritele peale suruda.

Edasise juriidilise võitluse käiku me ei tea ja pole ka oluline, kuna Venemaa võimud otsustasid ootamatult tekkinud võimaluse ära kasutada: peatasid Saksamaa avalik-õigusliku ringhäälingu Deutsche Welle edastamise oma riigis ja tühistasid Deutsche Welle Moskva büroo ajakirjanike akrediteeringud. "Teie ise alustasite ja tegite täpselt sama, ärge olge silmakirjalikud" tüüpi rünnakud lääneriikide vastu Kremlile meeldivad, sest need kõlbavad kodumaal reetliku lääne narratiivi ehitamiseks ning külvavad kahtlusi, kõhklusi ja eksimusi laias maailmas.

Tõestust sellele väitele pole vaja kaugelt otsida. Vaid mõni päev hiljem avaldas Reformierakonna poliitik, riigikogu aseesimees Hanno Pevkur rahvusringhäälingu portaalis ettepaneku Kremli propagandasõnumeid levitavad telekanalid kinni panna. "Eestil tuleb lähtuda eelkõige oma julgeolekuhuvidest ning mitte lubada valeväidetest kubiseval, vaenu õhutaval ja Kremli võimuhuvidest lähtuval propagandal Eestis levida," kirjutas Pevkur.

Kuigi Pevkur on ise jurist, jättis ta üsna mahukas sõnavõtus selgitamata, millisel õiguslikul alusel Kremli-meelseid väljaandeid sulgema peaks hakkama.

Eesti ei ole erinevalt Lätist ja Leedust oma seadusandlusesse lisanud paragrahve, mis kohtul või järelevalveasutustel lubaksid teleprogramme või veebiväljaandeid nende sisu põhjal ajutiselt või alaliselt tõkestada. Ka Sputniku eestikeelse tegevuse seiskumine paari aasta eest tulenes mitte Eesti riigi sekkumisest, vaid selle propagandaväljaande Euroopa Liidu sanktsioonide alla langemisest, mis ei lasknud enam palkade ja arvete maksmiseks pangaülekandeid teha. Sputniku sisul ei olnud finantssanktsioonide rakendamise seisukohalt tähtsust.

Endiselt on Eesti pikaajalistes huvides meedia- ja sõnavabadust ohustavaid paragrahve seadustesse mitte lisada.

Esiteks sellepärast, et kõik uuringud näitavad vaba ajakirjanduse positiivset mõju Eesti ühiskonna sidususe suurenemisel ja killustumise vähendamisel. Seda eriti viimaste aastate jooksul, mil samade Kremli telekanalite vaadatavus on järjepidevalt langenud ning näiteks avalik-õigusliku ETV+ ja venekeelse ERR.ee ning ka venekeelse erameedia populaarsus kasvanud. Sellega paralleelselt on uuringute ja inimeste igapäevase kogemuse põhjal otsustades venekeelsete inimeste Eestiga läheduse tunne paranenud ning kõrvalejäetus siinsest ühiskonnaelust kiiresti vähenenud.

Teine ning veel olulisem põhjus keeldude ja piirangutega inimeste meediaeelistusi mitte kontrollida on vaieldamatu väärtusrisk, mis sellise valikuga kaasneb. Me ei peaks käituma nii nagu need, kel tuleb oma ühiskonnakorraldust ähvarduste ja jõuga kaasmaalastele ning naabritele peale suruda. Veel enam − kust läheb Kremli-meelse propaganda piir? Kes selle määramise võimu enda kätte saab?

Juba nüüd kohtan peatoimetajana lugupeetud inimeste suust kõlavaid soovitusi või suisa nõudeid, milliseid seisukohti kõlbab avaldada ja milliseid mitte, kes on sobiv arvamusloo autoriks või intervjueeritavaks ja kes ei ole. Millises tonaalsuses küsimusi sobib esitada, lähtuvalt teemast, intervjueeritava vaadetest või taustast − jah, sellist tungivas toonis esitatud "nõu" tuleb tihti. See, millised teemad ja tegelased on olulised ning mida ajakirjanik küsib, on toimetuse otsused, mis määravad ära ajakirjanduse sõltumatuse, aga ka ühiskonna vabaduse.

Muidugi on keelamisest loosungeid lausuda lihtsam kui rahvusringhäälingu rahastamist parandada või maakonnalehtede jätkusuutlikkust kindlustada. Aga ajakirjandusvabadus tähendab, et ka sellised seisukohad peavad saama kõlada.