ANVAR SAMOST ⟩ Vabadusest loobumise õppetund Venemaalt

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Mind on aastaid painanud küsimus, miks läks Venemaal nii, nagu läks. Nõukogude Liidu lõpp tõi seal kaasa Eestist veel suurema vabaduse plahvatuse. Vladimir Putini presidendiaja esimeste aastateni püsis lootus, et Venemaa liigub lääneliku väärtusruumi suunas, kuid hiljem on iga muutus üha kiiremas tempos teinud suurt riiki ainult suletumaks ja sarnasemaks nõukogude diktatuuriga, kust äsja lahkuti. Viimase kuuga on pööre jõudnud sisuliselt lõpule.

Kui alates Putini presidendiks saamisest on vabaduse kaotamise sammud olnud selged, siis tegelik suunamuutuse hetk on jäänud pigem hämaraks. Ei ole õige pidada seda valikut üksi Putini omaks, pigem oli murdumine aastaid varem ja Putin ise selle tagajärg.

1993. aasta septembri lõpul paisusid pinged Venemaa parlamendi ja president Boriss Jeltsini vahel pärast pikka võimuvõitlust nii suureks, et Jeltsin andis korralduse parlament laiali saata. Tollane põhiseadus sellist õigust presidendile ei andnud, kuid 1993. aastal oli Jeltsini maine nii kodumaises meedias kui läänes veel jätkuvalt kõrge ja pigem nähti parlamendis tagurlasi, kes raskeid reforme tegevat presidenti takistasid. Ülemnõukogu omakorda hääletas Jeltsini presidendi kohalt tagasikutsumise poolt.

Praeguseks on vähestel meeles, et Jeltsin lahendas konflikti vabalt valitud parlamendiga sõjaväge kasutades. 4. oktoobril piiras armee Valge Majana tuntud parlamendihoone Moskva kesklinnas sisse ja kümmekond tanki tulistas selle pihta. Kokku hukkus Moskvas oktoobri alguse kodusõjani küündinud konfliktis 147 inimest ning sajad said haavata.

Kohe pärast parlamendi vastuhakukatse juhtide vahistamist tegi Jeltsin avaliku arvamuse ja meedia toel seeria samme presidendivõimu suurendamiseks. Ta keelas hulga meediaväljaandeid ja poliitilisi liikumisi, sundis lahkuma konstitutsioonikohtu esimehe ning oma ülipopulaarse telesaate "600 sekundit" lõpetama Aleksandr Nevzorovi, kes ajaloo irooniana on praegu silmitsi 15aastase vanglakaristusega Venemaa poolt Mariupoli lastehaigla pommitamisest rääkimise eest. Jeltsin suutis 1993. aasta lõpuks referendumil läbi viia uue põhiseaduse, mis presidendi võimu praegusele tasemele viis, ning sai valimistel uue parlamendi, kes samas keeldus toetamast tema valitsuse turumajanduslikke reforme.

Poliitikaanalüütik Kadri Liik on öelnud, et 1993. aasta oktoobrisündmused Moskvas, mille vahetuks tunnistajaks ta oli, tõid ta välispoliitika juurde, sest ta tahtis teada, "kuidas see juhtub, et üks riik nii kaugele jõuab, et president tulistab päise päeva ajal parlamenti, ja kas see riik ka oma naabritele ohtlik võib olla". Õnnetuseks osutus Kadri vaade Venemaa saatust kujundanud ajaloolisele hetkele prohvetlikuks.

Aga lisaks 1993. aastale peaksime vaatama ka 1996. aastasse. Jeltsin oli esimese ametiaja lõpuks muutunud väga ebapopulaarseks. Sel oli palju põhjusi: kümnete miljonite inimeste elustandardi langus, poolikult läbi viidud reformide kahju, sõda Tšetšeenias, kuid ka Jeltsini lähiringi varjamatu korruptsioon ning presidendi enda sihitu käitumine, alkoholism ja tervisehädad. Samal ajal oli Venemaal palju erakondi ja poliitilisi liikumisi, tugev opositsioon ja vaba meedia.

Kõige tugevam kandidaat presidendi ametisse oli kommunistliku partei juht Gennadi Zjuganov ning see väljavaade tekitas uue Venemaa eliidis, suurettevõtjates ja meedias suurt hirmu.

Kuigi see on pikk ja dramaatiline lugu, siis lühidalt õnnestus Jeltsinil kõigele vaatamata valimised võita, sest kommunisti presidendiks saamise vältimiseks matsid omavahel konkureerivad oligarhid konfliktid maha ja Venemaa vaba meedia läks ühemõtteliselt Jeltsini poolele, talle kampaaniat tegema. Eesmärk näis õilis. Jeltsini tervisehädad, eksimused ja skandaalid kadusid televisioonist.

Aga Venemaa ühiskond polnud enam endine. Oligarhidel, eriti aga julgeolekuteenistustel oli selge, et kasutatud mudel võib nende võimu kauaks kindlustada, poliitilised vabadused ja ajakirjanduse sõltumatus olid muutunud ebaoluliseks. Sealt oligi Putinil võimalik edasi minna.

Õppetund on siin praegu ka Eesti ja paljude teiste riikide jaoks. Vabadus ja õigusriik selle alusena on väga tähtsad ning nende üle kompromisse teha saab vaid kallist hinda makstes. Kui Venemaa näib olevat kaotatud, siis vähim, mida me teha saame, on mitte muutuda samasuguseks.