ANVAR SAMOST ⟩ Eesti riik vs. vaba ajakirjandus

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Ajaloo irooniavõime on teinekord hämmastav. Vaevalt jõudsid Eesti poliitikud ja ametnikud lõpetada enese kiitmise meie ajakirjandusvabaduse kõrge positsiooni eest rahvusvahelises edetabelis, kui sõna otseses mõttes samadel inimestel tuli hakata piinlikul moel sama ajakirjandusvabaduse küsimuses sõnu veeretama nagu kuuma kartulit.

Prokuratuur, mille tegevuses ka varem oli märke miilavast rahulolematusest nendele sobimatu kohtuasjade kirjeldamisega pressis, otsustas lõpuks õngitseda kohtust võimaluse saada täielik kontroll kriminaalmenetluse meediakajastuse üle. Ei tea, kas juhuslikult, aga Harju maakohtus leidus kohtunik − avalikkusele seni tundmatu Alari Möldre −, kes prokurör Sigrid Nurme taotluse alusel asus prokuröri etteantud viisil tõlgendama kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 214, mis alates 2004. aastal kehtima hakkamisest polnud kordagi ajakirjanike suhtes rakendamist leidnud.

Sama oluline kui kohtuvõimu iseseisvus on ka ajakirjanduse vabadus ja sõltumatus.

Mida Eesti Ekspressile ja tema kahele ajakirjanikule kohtuniku poolt 1000euroste trahvide määramiseks kasutatud paragrahv ütleb?

See ütleb, et kohtueelse menetluse andmeid võib avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning menetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides, kui see ülemäära ei soodusta kuritegevust ega raskenda kuriteo avastamist, ei kahjusta Eesti Vabariigi või kriminaalmenetluse huve, ei sea ohtu ärisaladust ja ei kahjusta kellegi õigusi delikaatsete isikuandmete puhul. Seni said kõik aastaid ja aastaid aru, et jutt käib andmeid ametikohast tulenevalt valdavatest isikutest, nagu politseinikud või prokuratuuri enda töötajad. Ajakirjanikud on avalikust huvist lähtudes kirjutanud kohtueelses menetluses olevatest kuritegudest tuhandeid uudiseid.

Tuntud õigusteadlane Jaan Ginter nimetas prokuratuuri ja kohtu loogikat ERRile antud usutluses üllatavaks, märkides, et kriminaalmenetluse seadustikku varem selliselt kasutatud ei ole ning enne seda kohtuotsust olnuks ta kindel, et ka ei kasutata.

Kui kõrgemad kohtuastmed peaksid kohtunik Möldre ja prokuratuuri tõlgendusega nõustuma, siis tähendab see sõna otseses mõttes seda, et iga Eestis tegutsev ajakirjanik peab igast kriminaalasjast kirjutades saatma iga uudise enne avaldamist prokuratuurile heakskiitmiseks ning nõustuma prokuratuuri kõigi nõudmistega. See oleks sõna otseses mõttes riiklik eeltsensuur, millist teadaolevalt üheski teises vabas õigusriigis ei esine.

Tegelikkuses tähendaks niisugune piirang kohtute ja prokuratuuri tegevuse avaliku ja sõltumatu kajastuse pea täielikku lõppemist.

Ei maksa arvata, et ajakirjanikud ja toimetused lähevadki kuulekalt oma lugusid enne avaldamist ette näitama. Ei lähe, tuleb veel väga palju trahve ja lõpuks jääb Eesti ühiskond pimedusse.

Samasugust kurba pretsedenti oleme juba näinud ühe varasema seaduse loomingulise tõlgendamise katse puhul. Harju maakohtus kohustas Tallinna Sadama korruptsiooniasja kohtunik paari aasta eest oma määrusega kõiki istungil viibijaid hoidma kõiki tunnistajate ütlusi kohtuliku uurimise lõpuni saladuses. Selle meelevaldse keelu õnneks riigikohus tühistas, kuid sisuliselt pole avalikkusel enam mingit võimalust sellest olulisest kohtuasjast ülevaadet saada.

Eestis on niigi viimaste kuude jooksul Ukraina sõja tõttu ja varem koroonaepideemiale viidates mitmeid vabadusi kitsendatud. Kui neid muutusi võis käsitleda ka proportsionaalsete ja avalikku huvi teenivatena, kas või nende ajutise iseloomu tõttu, siis Harju maakohtu kohtunik Alari Möldre ja prokuratuur on riigi antud võimu kasutades asunud ajakirjandusvabadust piirama ja seega pöördumatult ümber kujundama Eesti riigi põhiolemust.

Kõik jutud sellest, et Eesti Ekspressi ajakirjanikke oli juba varem korduvalt hoiatatud, panevad toimuvale vaid eriti piinliku kättemaksu ja personaalse karistusaktsiooni pitseri.

Poliitikutel ei ole võimalik ajakirjandusvabaduse teemal küsimustele vastamisest kõrvale hoida viitega kohtuvõimu iseseisvusele. Need küsimused on ühemõtteliselt poliitilised ja sama oluline kui kohtuvõimu iseseisvus on ka ajakirjanduse vabadus ja sõltumatus.