Peaaegu kogu Sillamäe on nagu üks suur vabaõhumuuseum
15. juuni 2022, 09:16
Värskete meretuulte linn Sillamäe tähistab tänavu suvel kaht juubelit: täitub 65 aastat linna staatuse saamisest ja 520 aastat Sillamäe esmamainimisest. "Peaaegu kogu Sillamäe linn on nagu üks suur muuseum," ütleb Sillamäe muuseumi giid Jelena Antuševa
Seekord pöörame tähelepanu eelkõige nendele objektidele, mis alati ehk kohe silma ei torka.
Fassaadidetailid kui propaganda
Ülevalt linnatreppidelt merd ja Mere puiesteed imetledes jääb silma, et siinsetel hoonetel on palju pompoosseid fassaadidetaile, leidub isegi küllusesarvi. Mis on sellel vanakreeka sümbolil Sillamäe linnaga pistmist?
"Need majad on ehitatud stalinistliku neoklassitsismi stiilis," selgitab giid. "Suletud linnade tüüpprojektid loodi enne teist maailmasõda, kuid ehitama hakati neid alles pärast sõja lõppu ning need olid osa Stalini propagandast. Ta tahtis võitu demonstreerida kõiges, isegi majadel olevatel dekoratiivsetel elementidel − umbes nii, et meil ei lähe mitte lihtsalt hästi, vaid valitseb suisa küllus. Sillamäel oli tõepoolest nii − tarned tulid otse Moskvast."
Pommivarjend peaaegu igas hoovis
Mere puiesteel kõndides märkame maa seest välja ulatuvat võredega rajatist − tegemist on pommivarjendi väljapääsuga.
"Põhimõtteliselt on siin kõik säilinud, ainult ventilatsioonisüsteem on katki," teab Antuševa.
Pommivarjend on siin peaaegu iga elamu all: Sillamäel tegutsesid omal ajal ju sõjaväe- ja tuumatööstuse ettevõtted ning kõik kartsid tuumasõda... Sellest, kuidas need varjendid välja nägid, saab aimu, kui laskuda kultuurikeskuse keldrisse: sealses pommivarjendis paikneb üks nõukogude perioodi muuseumiekspositsioonidest.
Kuulsad kauplused Desjatka ja Troika
Ajal, mil Sillamäe oli suletud linn, olid kaupluste nimed seotud vabrikutsehhide numbritega ning mõned neist on siiani "nummerdatud". Näiteks kauplus Desjatka Mere puiesteel. Praegu on see väike müügipunkt, eelmise sajandi teisel poolel aga tegutses siin suur kaubanduskeskus, mille kaubariiulid võtsid enda alla terve korruse − tolle aja kohta tõepoolest külluslik.
Teine samasugune kauplus − Troika − asub Kesktänaval. Antuševa sõnul on see kuulus selle poolest, et nõukogude ajal oli selle poe akendel häbitahvel, kuhu riputati milleski süüdi olevate inimeste fotod.
Need väikesed poed jätkavad tänapäevani tööd, kuna nende omanikud on leidnud oma niši − kaubad, mida suurtest ketipoodidest ei leia. Turistid ostavad Desjatkast hea meelega kohalikku Müncheni õlut, mida hakati alles hiljuti, pandeemia ajal pudelitesse villima. Siin on müügil ka präänikud, kuivikud ja rõngikud ning muu säärane toidukraam. Kuulsad on ka Sillamäe pelmeenid. "Ma olin väga üllatunud, kui üks turist küsis, kust saaks neid osta, et neid Tallinna viia," sõnab Antuševa.
Teel Troikasse hakkavad silma igerikud ja näotud tarad − samuti oma ajastu tunnistajad, mida praegu kusagil mujal vaid harva kohtab.
Giid juhib tähelepanu Kalda tänava kaskaadmajadele − need on Sillamäe eripära: ühel pool on majal neli korrust, teisel poolt ainult kaks.
Nõukogude atmosfääri võlu
Antuševa soovitab külalistel läbi astuda ka Perenaise kohvikust Kajaka tänaval. Sinna me kahjuks ei saanud, sest kohvik oli meie tuleku ajal juba kinni, ent Antuševa sõnul meeldib nõukogude atmosfääri nautivatele turistidele siin väga: atmosfäär, menüü ja soodsad hinnad − kõik nagu nõukaaegses sööklas.
Kino Rodina uus elu
1950. aastatel ehitatud endise kino Rodina hoone Kesktänaval seisab juba ammu tühjalt. Hoone kuulub erakätesse ning on ilmne, et omanikul on odavam trahve maksta kui hoone kas või väljastki korda teha. Hoonet tagasi osta oleks linnale kulukas, kuid muuseumi töötajad tahaksid selle maja uuele elule äratada.
"Seal oli vanasti kaks saali, kus näidati filme, ning üleval tegutsesid ringid," räägib Antuševa. "Kokkuleppel omanikuga tahaksime seal näitusi korraldada − ehk aitab see protsessi käima saada?"
Jalutuskäik kivirahnude vahel
Jelena Antuševa ettepanekul astume oma lühikese jalutuskäigu lõpetuseks läbi kohast, kuhu turiste esialgu veel ei veeta. Omal ajal oli siin turismirada, praegu nimetatakse seda rahvasuus terviserajaks ja kohalikud elanikud käivad siin jalutamas. Antuševa koostab selle paiga jaoks praegu uut turismimarsruuti, mis avatakse võib-olla juba tänavu suvel.
Merd ja metsa imetledes jõuame rändrahnudeni, mille on ammustel aegadel siia Skandinaaviast toonud liustik. Giidi sõnul on see looduse looming inimesi alati köitnud. Seda kinnitavad suvitajate sada aastat tagasi ja varemgi kividele jäetud jäljed: nimed ja initsiaalid. Keegi hr Kuznetsov on kive uuristanud iga kord, kui ta siin puhkamas käis: 1903, 1905, 1908 ja 1911...
"Siin võiks lausa võistelda, kes leiab kõige rohkem "inimtegevuse jälgi" või kõige vanema daatumi," märgib Antuševa.
Kaldarahnude juurest suundume kultuskivi juurde. Pigem on see põõsastesse peitunud väike kalju.
"Seda nimetatakse Suurkiviks või Kiukiviks. Omal ajal oli seda merelt hästi näha ja päeval orienteerusid selle järgi kalurid. Seda on püütud mitu korda ka hävitada, isegi õhku lasta, kuid see pole õnnestunud. Räägitakse, et sõja ajal tulistati seda laevalt, arvates, et tegemist on vaenlase kindlustusega, ent üks vapper talunik sõudnud paadiga neile lähemale ning selgitanud, et tegu on looduse loominguga..."
Sellest, et see koht inimestele endiselt huvi pakub, annab ilmekalt tunnistust sealsamas kõrguv prügihunnik − sellise hunniku prahti korjasid muuseumi töötajad maikuu "Teeme ära!" talgupäeval kokku kolme tunniga.
"See siin on eramaa. Ma loodan, et omanik ei ole vastu, kui me siia turiste tooma hakkame," ütleb Jelena Antuševa. Lugusid ja legende oleks tal selle paiga kohta rääkida palju.
Põnevaid paiku on värskete meretuulte linnas palju ning kindlasti tasub nendega tutvuma tulla. Sillamäe muuseumi töötajad on valmis teile soovi korral saatjaks hakkama. Peagi avatakse uuel promenaadil ka infopunkt.