Venemaale pole pärast Ukrainas sõja alustamist palju riigist sõltumatut ajakirjandust alles jäänud. Need vähesed väljaanded ja ajakirjanikud, kes pole tegevust lõpetanud või propagandat avaldama hakanud, peavad raskeid kompromisse tegema: paljusid teemasid üldse vältima, sobimatuks kuulutatud allikaid vältima, kirjutama ridade vahele. Kõige lihtsam näide on võimu keeld kasutada Ukrainas toimuva suhtes sõna "sõda" ning edastada sõja kohta vaid Venemaa ametlikku infot.
Oleneb, milline periood võrdluse aluseks võtta, kuid suures plaanis on nüüd Venemaal meedia peaaegu sama rangelt kontrollitud kui Nõukogude Liidus.
Eestis on ajakirjandus vaba, kuid üks maakohtu otsus, millele ringkonnakohus sel nädalal kinnituse ja toe andis, võib tähendada, et esimest korda vabas Eestis peavad ajakirjanikud ja toimetused hakkama riigiasutuselt oma töö tegemiseks luba küsima.
Tallinna ringkonnakohtu kohtunikud Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja Sten Lind vabastasid Eesti Ekspressi ja selle lehe ajakirjanikud Sulev Vedleri ja Tarmo Vahteri küll esimese astme kohtu poolt prokuratuuri taotluse alusel määratud rahatrahvist, kuid kordasid üle, et kriminaalmenetluse seaduse tõlgendus, mille kohaselt ilma prokuratuuri loata kriminaalmenetluse asjaolude kohta mitte silpigi avaldada ei tohi, kehtib.
Kinnitan, et praktikas ei hakka vabas Eestis ajakirjanikud sellist luba kunagi küsima.
"Juhul kui seadusloomeprotsessi vältel oli seadusandjal mõte välistada ajakirjanikud/meediaväljaanded sarnaselt kahtlustatava või süüdistatavaga isikute ringist, keda on võimalik kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu eiramise eest trahvida, siis sellise erandi tegemine peab seaduses kirjas olemas," seisab ringkonnakohtu otsuses. Mis siis, et kohtupraktika, mis ei ole küll ulatuslik, ning üldine tava on olnud teistsugused. Ringkonnakohus otsustas millegipärast eelistada normi grammatilist tõlgendamist.
Enamgi veel, olles ajakirjanikud trahvist vabastanud, mistõttu ilmselt langeb nende poolt ära võimalus otsus edasi kaevata, otsustasid kohtunikud anda pikema selgituse, kuidas ja miks ajakirjanikud edaspidi prokuratuuri käest luba küsima peavad. "Ringkonnakohtu arvates on prokuratuur ja maakohus [seadust] õigesti tõlgendanud leides, et kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks peab olema igal juhul prokuratuuri luba, see tähendab, et ajakirjandusvabadust on tõepoolest selles osas piiratud ning see piirang on põhiseaduspärane."
Ringkonnakohus küll nendib, et prokuratuuripoolne loast keeldumine peab olema kaalutletud ja põhjendatud, kuid keerab samas veel paar vinti ajakirjanduse riigiasutusele allutamisele peale, märkides, et muu hulgas "hõlmab andmete avaldamine ka nendest rääkimist näiteks meediaväljaande toimetuskolleegiumi koosolekul, kus planeeritakse ja pannakse paika meediaväljaande sisu või avaldamist".
Ei ole mõtet hakata targutama selle üle, et kohus näib ajakirjanduse töökorraldust vähemalt terminite mõttes halvasti tundvat. Sisuliselt tähendab see osa otsusest aga, et mitte üksi avaldamiseks ei pea suvalise kriminaalasja kajastamisega tegelev ajakirjanik prokuratuurist luba küsima, vaid ka oma kolleegidele võimalikust teemast rääkimiseks tuleks seda teha.
Siin tahaks küll hüüda: tule taevas appi!
Kinnitan, et praktikas ei hakka vabas Eestis ajakirjanikud sellist luba kunagi küsima. Esiteks saab sellise nõudmise ainsaks eesmärgiks olla põhiseadusega vastuolus olev soov kaotada kohtupidamise avalikkus. Teiseks ei saa ajakirjanik oma tööd tehes lähtuda muust kui lugejate, kuulajate või vaatajate, avalikkuse esindamisest.
Igal juhul ei saa lahenduseks olla mingid ajakirjandusväljaannete "läbirääkimised" prokuratuuriga. Võimalikud on kolm stsenaariumi:
- ajakirjandus eirab edaspidi kahte kohtuotsust ja vajaduse korral maksab trahvid ära, kuid jätkab oma tööd senisel viisil;
- vaidlus jõuab nüüd või mõne uue kaasuse raames riigikohtusse ja riigikohus annab kriminaalmenetluse seadusele selle koostajate algsest mõttest lähtuva tõlgenduse;
- parlament muudab kriminaalmenetluse seaduse sõnastust, välistades ajakirjanduse ühemõtteliselt prokuratuuri kontrolli alt.
Või hakkame ka Eestis taas ridade vahele kirjutama?
