/nginx/o/2025/05/26/16870466t1ha72d.jpg)
Tundsin end puudutatuna Germo Saare arvamusavaldusest ("Teiste pingutusi ei tohiks pilkamiste saatel alavääristada", Põhjarannik, 22. mai).
Enamik Toila elanikest ei ole ju arengute vastu. Minulgi ei ole midagi uute hoonete vastu, kui nende kasutajad ja kogukondade vajadused on päriselt kaasatud ning arvestatud.
Võtame näiteks Voka kogukonnamaja. Kujutame ette kolme lapsega perekonda, kes otsustab endale uue maja ehitada. Arutatakse perega kõik läbi... aga ühele pereliikmele öeldakse: "Sina ei mahu, otsi endale uus kodu." Just nii on läinud petankeritega. Neile anti mõista, et nad ei sobi − kuigi nad on sama palju osa meie kogukonnast kui kõik teised.
Samuti varjumiskoha küsimus. Toila vallalehes kirjutab vallavanem Eve East, et "varjumiskoht on ju olemas Kohtla-Nõmmel". Voka ja Toila elanikele kõlab see pigem kui nali, mitte kui turvalahendus. Vokast Kohtla-Nõmmele on 27 kilomeetrit.
Kustutati ka idee, kus varjumiskoht oleks alles jäänud ja selle peale ehitatud uus kogukonnamaja. Kas seda vallavalitsuses üldse arutati, ei tea. Aga kui arvestada ei soovita, siis arusaadavalt tekib pahameel.
Jõuame Toila gümnaasiumi juurde. Vallavanem kirjutas Toila vallalehes, et gümnaasiumist arendatakse tugev põhikool.
Kummaline sõnakasutus − varem ei ole kuulnud, et midagi suuremat väiksemaks muutes seda "arenduseks" nimetatakse. Kas kõik kaaluti tõesti hoolega läbi, enne kui otsustati? Kooli koosolekul jäi mulje, et volikogu liige Germo Saar polnud isegi tutvunud dokumentidega, mille põhjal ta oli hääletanud sulgemise poolt. Seda koosolekut mäletavad lastevanemad ja koosolek on salvestatud.
Murekohti on veel. Kui gümnaasium sulgub, ei jää paljudele aineõpetajatele täiskohta − nad lahkuvad. Tulemuseks võib olla see, et teie lapsel ei ole enam tugevat matemaatika- või eesti keele õpetajat ning ta ei pääse riigigümnaasiumisse. See ei ole hirmujutt, vaid juba täna reaalsus − üks hinnatud õpetaja on juba läinud ja näiteks hispaania keele õpe kadus koos temaga kogu Ida-Virumaalt. Tugevate õpetajateta pole uuel majal väärtust.
Lasteaia teema jätan kellelegi teisele arutada − sealgi on oma lugu. Soovin vaid seda: kaasame kogukondi, arvestame kõigi inimestega ja kui keegi esitab küsimusi või tunneb end kõrvalejäetuna, siis kuulame, mitte ei halvusta. Ainult nii sünnivad ausad, tugevad ja sidusad otsused ning saavad kerkida uued hooned.